teisipäev, 1. jaanuar 2013

Kas me liigume ikka õiges suunas?

Mind pani mõtlema meie valitsejate valik püüelda rikkamate riikide hulka. Kas see on õige eesmärk mille poole pürgida? Kas rohkema raha poole püüuga ei kaasne kõrvalnähte ehk me muutume inimestena ahnemaks, isekamaks, ülbemaks, proovime rohkem teisi raha teenimise eesmärgil ära kasutada? Kas rikkam riik tähendab koheselt rahvale paremat riiki? Mille arvelt see raha saadakse? Ärist võrdlust tuues rohke raha saab tekitada vaid kellegi või millegi arvelt. Mis on see, mille arvelt rikkamat riiki üles ehitatakse? Pannes eesmärgiks raha hakkame me otsima kohti kust oleks võimalik suuremat tulu teenida või teisalt võimalik rohkem kokku hoida. Kuid kas me ei aja sel juhul segamini eesmärgi ja vahendi?

Isegi äris, kus kasum määrab, kas püsid elus või mitte, ei ole minu hinnangul pikas vaates põhiline raha, vaid see, milliseid inimeste soove sa üritad täita. Kui sa teed seda hästi, ollakse sinuga rahul, ning su äri on usaldusväärne ja edukas. Kui eesmärgiks on vaid raha, kas see on ikka jätkusuutlik? Kumba, mis iganes eriala esindajat, te valiksite endale partneriks? Kas seda, kes teeb asju vaid raha pärast, või seda, kellel on muud eesmärgid ning maksimaalne kasu ei ole esmatähtis?

Kas meie valitsejatel ei võiks olla võetud eesmärgiks midagi väärtuslikumat kui raha? Näiteks püüd jõuda kümne kõige tervema rahva hulka või jõuda kümne kõige taibukama (arukama) rahva hulka või kümne kõige keskkonnasõbralikuma ja -säästlikuma rahva hulka.

Nende eesmärkide poole püüdlemisega võib kaasneda ka rohkem rikkust, raha. Olgu see siis kokkuhoid ravikuludelt või inimeste parem töövõime. Samas elukeskkonnana ma eelistaks elada pigem riigis, mis on rahaliselt vaesem, kuid kus elavad inimesed on targad, terved ning riigi suhtlus kodanikuga mõistlik.

Raha on virtuaalne kokkulepe. Oletame et kui kokkulepe enam ei pea, ning kümneeurosest saab tavaline paberitükk, siis mis jääb alles meie väärtusest riigi ja rahvana?