- kas aeg, kus ilma iseseisvuseta, olla teise suurema kultuuri all, mis innustab meid väikerahvana hoidma oma keelt ja kultuuri ning võimaldab vajadusel seista jõuliselt selle eest,
- või olla iseseisev riik, kus eesti keele iseenesest mõistetavus ja ülekaalus oleks tähendab, et me peame keskenduma teiste, vähemuskultuuride kaitsele?
Mitte, et ma igatseks tagasi nõukogude aega. Pigem mind vaevab küsimus kas ja kuidas saaksid eestlased hoida oma ajalooliselt territooriumil kauem alles oma keelt ja kultuuri. Kas on olemas kolmas valikuvõimalus lisaks eeltoodud kahele?
Palgulasküsimus on tõstatanud keele ja kultuuri kaitse teema üles. Kuigi see ei ole minu arvates parim variant teemapüstituseks. Mu hirm seiseb selles, et ei võta kaua aega kui tomiliste mõttevahetuste tagajärjena eesti keele ja kultuuri kaitse püüdlus tambitakse ka tulevikus maatasa mitte asjassepuutuvate põhjendustega. Keele ja kultuuri teema on lörtsitud läbi tekitatud vahetu seose kahe mõiste keele ja kultuuri kaitse ning pagulasküsimus vahel. Kogemus on näidanud, et mitmeid selliseid vastuolusid tekitavaid teemasid ei ole võimalik hiljem erapooletult käsitleda.
Mulle meeldib inimesi paeluvate küsimustele lahendustele otsimisel pöörduda teiste valdkondade sh emakese looduse poole. Tõenäoliselt on sageli looduses sarnane olukord olemas ja kuidagi loomulikult lahendatud.
Looduslike liikide puhul on olemas erinevad staatused: hävinud, ohustatud või soodsas seisundis. Loodusliku tasakaalu hoidmiseks on inimsele vastuvõetav, et ohustatud liikide puhul võib sekkuda.
Millises staatuses on eesti rahvas? Kus jookseb piir, kus me sekkume ja ütleme, et eesti keel ja kultuur on ohustatud, kuna eestlaste hulk on vähenenud alla kriitilise arvu? Kas hetkest kui kõik eestlased saab kolida Saaremaale ning nad saab piiratud väiksel alal võtta kaitse alla? Või võtame seisukoha, et eesti keel ja kultuur on nagu visa umbrohi, mis kuni kas või üks hingelt eestlane on seemneks alles, suudab keel ja kultuur ajada alla juured ja iseseisvalt liigina tagasi taastuda.
Kui kuulata ja lugeda igapäevaselt eesti keeles tekste, siis mind häirib ja hirmutab asjaolu, kui palju oleme lühikese ajaga pärast piiride avanemist võtnud oma igapäeva keelde üle teistest keeltest sõnu ning hakanud kasutama võõrsõnu. Kuulake mõnikord meie eestkõnelejad. Kas sama tähtsat ja võõrsõnarohket teksti saaks väljendada lihtsamas vormis ja emakeelseid sõnu kasutades?
Aga nii see ju päriselus juba toimib. Peamiselt inglise keeltest ülevõetavad sõnad ja lauseehitus on muutunud tavakeele osaks. Huvitav kui kaua kulub selleni, kui igapäeva kasutuses võõrsõnade osakaal ületab märkamatult 25% või 50% piiri? Võimalik, et oleks ühe näitajana mõistik selline mõõdik sisse sättida hindamaks eesti keele tervist. Minnes veel edasi. Kas tuleks mõõta ja avalikustada, kui palju traditsioonilisi eesti keele sõnu läheb iga aastaga käibest välja? Mõõta sedakaudu keele väljendusrikkuse närbumist.
Ja mis me selle teadmisega peale hakkame - asume mingi hetk rohkem kaitsma või loodame keele isetaastumisvõimele? Kas kirjus kiiresti segunevas infoühiskonnas on üldse võimalik hoida mingit keelt ja kultuuri puhtana on omaette küsimus. Võimalik, et koos paberi hülgamisega hülgasime ka viimase aeglusti keelte selgunemise liikumises.
Mulle tundub, et eesti keel on nagu tamm, millele on viimasel ajal hakatud kõiksugu võõrsorte juurde pookima. Pookeid saab järjest ja järjest rohkem ning lõpuks on tamm vaid nime poolest tamm. Lehed, millega puu end ehib, on teiste sortide omad.
Mõteldes Eesti rahva arvulise väiksuse ja sellega seotud kultuuri peale on minus tekkinud arusaam, et oleme paljude Euroopas põhimõtteid kujundavate rahvuste ja kultuuridega võrreldes mõnevõrra teistsuguses olukorras. Nimelt oleme ja tõenäoliselt jääme enamike teiste rahvaste suhtes väike- (vähemus) rahvaks, mis vajab juba praegu kaitset. Teiseks on tõsiasi, et keele kandjate arv vaikselt aga järjepidevalt väheneb.
Eesti Vabariik, vähemalt kui ta taastati, oli põhiseaduse järgi ennekõike loodud tagamaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tehes seda euroopalike põhiväärtuste kaudu. Eks ajas vaated ja väärtushinnangud muutuvad. Samas põhiseadus ongi muutumatuna just hea kuna ta peaks sedakaudu aitama hoida suunda maailma muutuste keerises. Mulle ei meeldi, et vastandakse väikerahvuse püüdlust säilida ning euroopalikke põhiväärtusi. Need kaks asja ei ole ja ei pea olema vastuolus. Kuigi vaidluse osapooled just seda üritavad sageli põhjendusena kasutada.
Mis võiks aidata? Jälle võimalik sarnasus loodusest: Eesti territoorium tuleks kuulutada, sarnaselt looduskaitsealade põhimõtetele, eesti keele ja kultuuri kaitsealaks, kus kehtivad erireeglid. Kui see põhimõte on paigas, siis lahenevad mitmed praegu pingeid tekitavad vaidlusküsimused. Ma arvan, et ka otsuste tegemine on otsustajatel oluliselt lihtsam, kuna selge raam on paigas. Keele ja kultuuri kaitsealale tuleks mõtelda hoolimata Euroopas praegu toimuvatest protsessidest. Ja kaitse vajaduse põhjus peitub meis endis, mitte käputäies pagulastes.
Ilus eesti keel muutub järjest õhemaks ja õrnemaks ning vajab rohkem igapäevast tähelepanu. Tõstsin enda jaoks palju küsimusi kuid ehk paneb see lugemisel kas või korraks mõtlema oma igapäevase keelekasutuse üle.
Ma loodan, et me lapsed ei peaks kasutama eesti keele puhul minevikku. Oli kord ilus eesti keel.
