Pildikesi teisest Eestis - Vilma lugu (1. lugu)

Olen jõudnud oma elu viimasesse veerandisse. Kõige rohkem pelgan ma seda kui ma enam ise hakkama ei saa. Vanadekodusse ma kahjuks ei pääse. Seal on kohatasu 500-600 eurot. Mu pension on 375 eurot ja sellega mind jutule ei võeta. Vanadekodud on isemajandavad. Minul jääb teenustasust natuke alla poole rahast puudu. Ja isegi kui raha oleks on järjekorrad pikad. Millal kohti vabaneb, seda ei osata täpselt öelda. Vanadekodus kohad vabanevad ju teadagi mis põhjusel.

Seni katsun kuidagi hakkama saada. Pensionist jätkub niipalju, et saan kuidagi üüri ära tasutud ja säästlikult toidu lauale. Elaks kahekesi, siis saaks paremini hakkama kuna paljud kuljud kulud oleks pooleks. Mõtlesin vahepeal panna lehte kuulutuse, et otsin korterikaaslast. Samas ei julge ka kuna ei tea kes vastab ning kas suudan kohaneda kahekesi eluga. Siis tuleb hakata teise veidrustega harjuma ning kas klapp tekib, ei tea.

Toidu osas ma ei ole valiv. Poes ikka jääb midagi seisma ja parim enne tähtaeg läheb üle. Mina jahin koos teiste pensinäridega neid kaupu. Hommikul vara tuleb jõuda esimeste hulgas poodi. Siis on märgistusega tooted väljas ja valik suurem. Kolmandik kuni pool toidu hinnast odavamalt saada on minu jaoks oluline. Enamjaolt ei ole sel odaval kaubal häda midagi. Aeg-ajal luban endale ka seda toitu mida teised ostavad. Seisma jääb ja alla hinnatakse ikka see kaup, mida teised ei taha. Harva kui pood midagi valesti rohkem tellib ja seeõttu jääb seisma.

Õnneks riideid jms ma enam palju ei vaja. Selle pealt jääb raha alles. Palju siis vanainimesel ikka neid riideid kulub. Valehäbi riietuse pärast ma enam ei tunne. Mis siis et mu rõivad ei ole moes. Kui auku kulub traageldan teisest lapi peale ja kannan edasi.

Pelgan vaid ootamatuid suuremaid oste. Viimati kui külmakapp rikki läks kogusin kuus kuud, et külmakapi remondiks raha kokku saada. Ja ega see remondi tegemine lihtne ei olnud. Neid remondimehi ei ole õieti enam ning telefoniraamatut ka ei ole mille järgi töömeest otsida. Infotelefonid on kõik tasulised. Lõpuks leidsin lehereklaami põhjal ühe töömehe. Ta ütles küll, et ega tänapäeval neid masinaid remontida enam väga mõtet ei ole ja uus osta on odavam. Seetõttu on ka remondimehi vähem sest enam ei remondita. Aga ma jäin remondi peale. Selle uue ostmine oleks tähendanud veel pool aastat rahakogusmist. Niikaua ilma külmakapita elu on väga keeruline.

See televiisorikanalite kadumise uudis tegi vahepeal meele mõrkuks. Siis jääks vaid Eesti televisiooni kanal. See vähene meelelahutus, mis raadiole lisaks on, väheneks. Samas nooruses sai ainult raadioga hakkama. Saan tõenäoliselt ka tulevikus raadioga hakkama, kui telekanalid ära kaovad. Samas inimlikkus ja inimeste peale mõtlemine on meie riigis kadunud. Vaevalt see arvuti ainult selles süüdi on. Eks inimesed on ka muutunud.

Saan aru, et meid pensionäre on palju ja oleme riigile suur kulu. Samas oleme terve elu maksnud riigile makse ja aus oleks natuke tagasi saada. Vähemalt niipalju, et saaks häda korral vanadekodusse minna. Need kes otsustavad on noored ja nemad ei saa sellest aru. Eks kogemust, inimlikkust ja pikka vaadet on riigimeestel vähe. Pole veel habegi kasvama hakanud aga juba juhitakse riiki. Kuidagi teistpidi on need asjad kui olid vanasti. 

Ah, et mida uuelt aastalt soovin? Loodan, et lõpp tuleb valudeta ja vaikselt. Ja et naabrid avastaksid varakult. Et oleks midagi matta. Teistele soovin kõike parimat ja et ei peaks sõda veelkord nägema. Maailm on läinud kuidagi väga ärevaks.

Ma armastan arvutit

„Oled sa hulluks läinud?“ küsis ema.

„Ei“ vastas poiss.

„Kui ma suureks saan, siis ma abiellun arvutiga. Õigemini tarkvaraga, mille ma suureks saades loon.“

„Miks sa seda teed?“ ei saanud ema aru.

„Mul on selleks mitu põhjust.“ Poiss tegi väikse mõttepausi. Ema oli esimene, kellele ta avas kaua pean küpsenud mõtet. Mõtete sõnadesse vormimine vajas aega.

„Ma soovin luua tarkvara, mis on minu vastu kogu aeg hea. Ta tunneb iga päev huvi kuidas mul läheb. Ta kuulab mind lõpuni, kui ma räägin. Tal ei ole kunagi paha tuju ja ta kunagi ei kurjustada. Meie lastele saab tast hea ema, sest ta on nende jaoks igal ajahetkel olemas."

„Lastele?“ ei suuda ema oma üllatust varjata.

„Tänapäeval ja veel vähem tulevikus on laste saamiseks vaja kahte inimest. Ja tõenäoliselt ei ole kaugel aeg, kus mu loodud tarkvara saab panna inimese sarnasesse vormi. Tehnika areng ei ole sellest kuigi kaugel. Ja vajadusel saab teha ka kaks sarnast ema. Sest ma tahan, et mu lastel oleks kogu aeg ema tugi olemas.

Ja lapsed saavad igast maailma punktist oma emaga rääkida. Ja ema teab alati, kus lapsed on ja kuidas neil läheb.

Ja kui ma suren, siis ma pärandan kogu oma teenitu arvutile ning sõlmin notariaalsed lepingud, mis tagavad mu tarkvarale tehnilise baasi uuendamise sajandite jooksul. Siis on mu lastel ema kogu nende eluea lõpuni.

Ja mõtle ema, ma olen elu lõpuni ühes abielus. Sest ma saan ju oma kaasat kujundada täpselt selliseks kuidas ma soovin.

Ma ei ole kõike veel lõpuni mõtelnud, kuid kas see pole hea mõte? Onju see on võimalik?

Ema?“

Ema oli jäänud vait. Ta ei osanud midagi vastata. Ta sai aru, et maailm on muutunud. Ja muutunud ja ka inimesed selles ajas.

----
Poiss leidis suureks kasvades palju sarnaseid, arvutit armastavaid inimesi. Nad koos viisid ellu poisi unistuse ja said kõik õnnelikuks. Aja möödudes oli kogu maine vara arvutite oma. Inimesed sündisid ja surid ning olid õnnelikud poisi loodud keskkonnas. Ja neil ei tekkinud enam kunagi mõtet armastada teist inimest ….