Ma mõtlen vahetevahel sabaga

Mäletan lapsepõlvest ütlust „Mu sabatunne ütleb…“. See oli olukord, kus ütleja aju ei suutnud leida ratsionaalset seletust ning lähtus sellest müstilisest sisetundest.

Alles nüüd ma taipasin, et selles ütluses on väga sügav sisu. Sabatunne. Ratsionaalselt mõtleja väidaks kohe, et see on jama. Inimesel ei ole saba ning mingit sabatunnet ei saa olla.

Mul tekkis see seos täna hommikul kahte artiklit lugedes ning päev varem töö juures vestlust uuesti läbi mõteldes. Ja siis taipasin, et sabatunne on see, mis meid seob ürgse ja loodusega. See on sama, mida tõenäoliselt kasutavad teised liigid (instinktid) . Ratsionaalne aju on vaid inimesel niivõrd suureks ja domineerivaks kujunenud. Teistel loodusliikidel on see hoopis vähem arenenud. See aga ei tähenda, et nad inimesega võrreldes rumalamad on. See sabaga tunnetamine võimaldab loomadel ette tunnetada sündmusi (loodusõnnetused jne) mida inimene enam ei taju.

Mul tekkis peas kohe järgmisena seos, et joogide eesmärk vaigistada oma aju on saada ühendus oma sabatundega ja sedakaudu tunnetada maailma laiemalt koos kõikide tema võngete ning selles peituva informatsiooniga. See on mu ratsionaalses ajus tekitatud põhjus-tagajärg seos, mida ma kahjuks ei tõestada ega ümber lükata ei suuda.

Miks ma seda kirjutan. Ajendiks oli töö juures juhtum kus mul paluti selgitada, et miks ma mingit infot vajan. Minu vastus oli, et ma ei tea täpselt, kuid andmete pealt mul võib tekkida teadmine – seoste tajumine. Teine pool ei saanud aru. Ma ütlesin, et minu jaoks faktid ei ole pelgalt faktid vaid neile peale vaadates, neid (ajus) ühest ja teisest küljest vaadates, pannes faktid ajateljele võib näha mustreid. Ma seletasin, et ma suudan fakte näha laiemalt. See on sama mida ma õpetasin paar nädalat tagasi finantsjuhtidele koolitusel kuidas näiliselt lihtsat IT süsteemis olevat faktide rida saab vaadata väga erinevalt ning kuidas on selle kaudu seoseid tekitades tekitada palju teadmist juurde. Aga et seda teadmist tekitada on vaja fakte.

Analüüsides seda enda mõttetöö protsessi olen täheldanud seaduspärasust, et seoses hakkavad tekkima siis kui lased ajul maha rahuneda ning seosed hakkavad ise-enesest kusagilt sulle tekkima. Ja ma oletan, et neid seoseid näeb ja tekitab mu sabaots. Ratsionaalse aju eesmärk on fikseerida erinevad faktiread ja siis tuleb astuda faktidest kõrvale ning hakkad neid asju ajus pöörama ning üksteise peale kihtidena ladudes proovima. Sarnaselt, nagu arvutiekraanil pööratakse graafilisi objekte ning lisades kihte või neid eemaldades. Ja kogu protsessi vältel tundub, et ma olen eemal ja vaatan kuidas aju andmetega tegeleb ning mina teen vaid kõrvaltvaatajana märkmeid. Ja neid märkmeid teeb ja seoseid nopib mu sabatunne.

Nädalavahetuseks palve sabalt: Lülitage oma ratsionaalne aju välja, minge loodusesse ja proovige tunnetada ümbritsevat oma sabaga.

Võitleme või ennetame?

Võitlemine on hästi levinud sõna ning sellega tegelevad tänapäeval kõik. Võidelda saab tööpuuduse, kliimamuutustega, umbrohu, une ja millega iganes. Alati saab leida mille vastu või eest võidelda. On olemas tähtpäevad tähistamaks millegi vastu võitlemist. Võitlejad peavad end sageli kangelasteks ja seetõttu peetakse võitlemist eriti tähtsaks tegevuseks.

Minu jaoks tähendab sõna võitlemine tegelemist tagajärgedega. Võitlema asutakse üldjuhul kui mingi olukord on läinud käest ära ja leitakse, et nüüd on vaja midagi otsustavalt ette võtta, et olukorda muuta. Seetõttu on minu arvates võitlema asumisel tegu alati rumaluse ilminguna. Lisaks on võitlemine on oma loomult ebaloomulik vägivalda sisaldav tegevus.

See, et millegi vastu tuleb võidelda, tuleb inimese seest, tema tõekspidamistest ja hoiakutest. Sageli võib ilmneda võitluse mõttetus kui inimene muudab oma suhtumist. Võitlema asumise eel tuleks küsida, kas võitlemine on hädavajalik? Kas tegu ei ole loomuliku olukorraga, millega oleks targem õppida koos elama? Mida ja kas tuleks muuta, et võitlemise vajadust tulevikus vältida?

Tarkuse tunnuseks on võitluse vältimine ja ebasoovitava olukorra ennetamine. Ennetamine ei ole tegevus millegi vastu vaid olukorra kujunemise suunamine soovitud suunas. Ennetamine tähendab ebasoovitava olukorra tekkimist põhjustavate teguritest aru saamist ning vajadusel nende suunamist.
Tarkus tähendab sageli ka asjade olemusest aru saamist ning otsuse tegemist, et ajus probleemina sõnastatud probleemi saab lahendada oma suhtumise muutmisega.

Enamikel juhtudel, kui tagantjärele rahulikult mõtelda, on võitluse vältimise lahendus parim lahendus.

Kui mõtelda inimese, perekonna, ühiskonna jms harmoonia peale, siis keskenduda tuleks ennetamisele mitte tagajärgedega võitlemisele. Ühelt poolt on ennetustegevus sageli odavam. Teisalt oleksid inimesed, perekonnad jne ühiskonnad õnnelikumad, kui ei kuluta oma energiat negatiivset emotsiooni sisaldavale tegevusele nagu võitlemine.

Enne kui asuda millegi vastu tuliselt võitlema võiks korraks võtta aja maha ja mõtiskleda, mis on tekkinud olukorra põhjustanud. Sageli asudes võitlema tagajärjega ei võeta tegelikult ette midagi selleks, et sama olukorda tulevikus vältida. Tagajärjega võitlusesse asudes on võimalik võidelda lõputult ja kunagi võitlust võitmata.

Teiseks tuleks enne tulihingeliselt võitlema asumist selgeks teha kas tegu ei ole mitte erandiga, mida ikka aeg ajalt tuleb ette ning millele ei peaks reageerima. Anomaaliaid on alati esinenud ning tõenäoliselt esineb ka  edaspidi. Erandite tõttu ei pea süsteeme hakkama muutma vaid piisab nentimisest, et tegu on erandiga.

Ning viimaseks tasub enne võitlusse asumist küsida endalt kas tegu on tõeliselt olulise probleemiga, mida peab muutma. Sageli mõtleme probleemid suuremaks kui nad seda tegelikult on. Mõtelge, kas probleem ja selle olulisus ei ole kinni vaid meie mõtlemises.

Haldusreform– linn ilma maata?

Lugedes haldusreformi seletuskirja näen valitsejate selgeid samme linnastumise ja võimu koondamise suunas. Sedasi jätkates on tulevikus elu maal mõeldud vaid vähenõudlikele öko-veidrikele, kes saavad ilma vajalike teenusteta hakkama, või siis jõukatele, kes suudavad endale vajaliku infrat ja teenused osta.

Seaduse seletuskirjas on toodud järgnevad positiivsed mõjud:

• Väheneb töötajate arv ühinenud valdades. See tähendab ühtlasi, et kaovad ääremaadel need vähesed avalikust rahast finantseeritavad töökohad, mis seni olid kohapeal olemas. Töö koondub sinna, kus on tööle rohkem tegijaid ehk suurematesse keskustesse.
• „Sotsiaalvaldkonnas võimaldab laiem ametnike profiil spetsialiseeruda ning sihistada tegevusi eri tüüpi sihtrühmadele“. Tavakeeli tähendab see, et keskuses on võimalik osutada paremat teenust. Samas abivajajad jäävad eelduslikult endisele kohale elama mis tõenäoliselt tähendab, et abi vajaja ja võimalik aitaja kaugenevad teineteisest. Kas on  tõenäoline, et ametnikud hakkavad sõitma abi vajajate juurde? Pigem peavad abivajajad kolima keskustesse.
• Ääremaastumise trendi pärast ei maksa muretseda sest ääremaalised vallad on ääremaad juba enne ühinemist ja selles osas olukord ei muutu, nendib seletuskiri. Osavald, kui ääremaastumist vältiv tasakaalustav jõud, ei ole seaduses sätestatud kohustusena kuna see takistaks seaduse eesmärgi ehk kohaliku võimu koondumise keskustesse eesmärgi saavutamist. 
• Suureneb konkurents volikogudesse. See tähendab, et parteidel saab olema eelis kohalikes omavalitsustes mõjuvõimu saamisel. Suurem rahakott ja otsene side riigiga annavad mitteparteiliste ees eelise. Arvestades hiljuti vastu võetud „kahe tooli seadust“, kus riigikogu liige võib kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku, siis on näha uuest seadusest parteide soovi oma rolli tulevikus suurendada ja võimu koondamist enda kätte. Nagu seletuskirjas selgitatakse, suureneb keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste partnerlus. Jah see on tõsi, sest kahel toolil samaaegselt olles on seda lihtsam teha.
• Hariduse pakkumine koondub kvaliteetsematsesse keskustesse kuna väikevaldadel on keeruline pakkuda head haridust ja palgata kvalifitseeritud õpetajaid. Kaob ära naabervaldade vaheline arveldamine pearaha osas ja konkurents elanike pärast kohalike omavalitsuste vahel väheneb. Kaotades ära väikestest kohtadest koolid võõrutatakse noored varakult maaelust. 
• Kuna keskused muutuvad jõukamaks ja tugevamaks loodetakse, et noored ja spetsialistid suunduvad sinna tööle. 
• IT teenuste osakaal ja võimekus suureneb ehk suureneb trend, kus IT teenus hakkab asendama KOV-i kohapeale mineku vajadust. Kas see vastab maal elavate inimeste IT oskustele või maal olevale infrastruktuurile ei ole seaduse koostajate jaoks probleem.
• Kulude sääst on märkimisvääne, kuna halduskulud vähenevad. Tekib nn mastaabiefekt. Vist rumal küsimus aga lihtne inimene maal oma vajadustega? Kuna ta maksumaksjana maksab vähem ja valimistel tema hääl tõenäoliselt ei mõjuta enam üldtulemust, siis kas ta ei vääri enam elementaarseid teenuseid kohapeal? Vist mitte.

Elujõulisuse indeks - roheline ala märgib elujõulisi KOV-e

Kokkuvõttes haldusreformiga üritatakse kohaneda inimeste liikumise trendidega ning toimub optimeerimise ja säästureform. Riik lükkab kohalikke omavalitsusi samas suunas, mis on toimunud riigiasutustes, riigiettevõtetes, pankades jms. Kuna klient on maalt kadumas ja ühikulu on liiga suur lõpetatakse maal teenuste pakkumine.

Arvan, et enamikele linnainimestele, kes moodustadavad juba üle 50% elanikkonnast, ei lähe haldusreform palju korda. Nende elu see seadus ei mõjuta. Aga kodanikud maal. Huvigruppidega teoorias võiks arvestada seaduse menetlemisel. Ning olulised vaidluskohtades võiks leida lahenduse. Seletuskirjas seisab:  Eesti Maaomavalitsuste Liit jättis eelnõu kooskõlastamata. Seaduste menetlusprotsessis on võimalik esitatud kommentaaride puhul lisada vastuseks "Võetud teadmiseks", lisada kommentaar ning sellega on kooskõlastusprotseduurid tehtud. Sihtrühmadelt on tagasiside saadud. Seadusega võib Riigikogus edasi minna. Nii need asjad meie riigis kahjuks käivad. Ja imestatakse, miks meil on ühiskond lõhenenud.

Ühe strateegilise vaate on meie valitsejad ära unustanud. Linnainimestele vajalik toit kasvatatakse maal. Lastes tasapisi elu maal soikuda muudetakse haavatavaks riik kui terviksüsteem kriiside korral. Rasketel aegadel on maainimesed ajalooliselt olnud need, kes on aidanud ühiskonnal hakkama saada säilitades traditsioonilisi oskusi ning tagades toidu. Maal elamise oskuse säilimiseks on vaja inimesi maal. Sealhulgas ääremaal. 

Ajakirjanduse laadne toode

Ma ei tea kuidas on teistega kuid ma olen loobumas meediatoodete tarbimisest. Hiljuti veel vaatasin õhtust aktuaalset kaamerat. Nüüd otsustasin piirduda vaid spordiuudiste osaga. Päevalehtede tellimise lõpetasin juba aasta tagasi. Postkasti potsatavad paberkujul vaid Sirp ning Eesti Ekspress.

Loobumine on tagajärg, vastureaktsioon. Põhjus peitub eesti meedias aset leidvates suundumustes. Neutraalset ja tasakaalustatud infot enam ei ole. Sirvid lehe läbi kuid sisusse ei saa minna. Ei ole lugusid, mis kõnetaks.

Millest koosneb tavapäraselt aktuaalne kaamera saade: terrorismiga uudis, eeldusel et sündmus toimub Euroopas, ning üks Natot ja meie sõjaväge ülistav uudisnupuke ehk kuidas me venelastele ära paneme. Kolmandaks ülevaade mida otsustati või tahetakse otsustada Euroopas meie eest ning nupuke kohalikust madistamisest riigikogu tasemel. Ja nii päevast päeva.

Meenuvad aastad paarkümmend aastat tagasi, kus telepurgis iga õhtul eetris olnud Vremjas pakuti järjepidevalt sama struktuuriga ja sisuga toodet. Riigi rahastatav meedia peab tootma riigile vajalikku ja õige meelsusega toodet.

Trükimeedia on täis vastanduvaid sõnavõtte kus faktidena esitatakse mida mina arvan ning selle põhjal kujundatakse kokkuvõttev järeldus. Ülejäänud leheruumist täidab reklaam ja meelelahutus. On tajuda kuidas arvamustoimetuse lugude valik on toimunud toimetuse juhile sobivast arvamusest.

Informeerimine ja probleemidele tähelepanu juhtimine on jäänud tahaplaanile. Kui siis mõned väiksed nupukesed lehe servas vaba leheruumi täiteks.

Ma ei taha teha kokkuvõtet, et head ja sõltumatut ajakirjandust ei ole. On teemad ja saateid, mis jäävad päevapoliitikast mõjutamata. Neid suudetakse väga hästi teha. Kuid ühiskonnaga seotud teemade käsitlus on väga vildakas.

Võimalik et vanemaks jäädes ei ahmi kala alla enam igat ussikest. Kogemuse kasvades näeb ta kus peitub rasvase ussi sees konks.

Võimalik, et mu maailmapilt ei sobi uue pakutava maailmapildiga kokku ning ma ei suuda enam minna kaasa loodusest ning tervest mõistusest kaugeneva virtuaalreaalsusega. Midagi on aga ühiskonna ja meediaprotsessides kusagil läinud valesti ning see valitud tee ei ole pikas vaates jätkusuutlik.

Kahju. Ma nii tunnen puudust hommikukohvi kõrvalt krabisevast ajalehest.  Hea meelega tarbiks traditsioonilist meediat kuid pakkujad teevad hetkel kõik selleks, et mind sellest võõrandada. Nii nagu poes on järjest rohkem tooteid siltidega “ ... laadne toode” on ka traditsioonilises meedias järjest rohkem “ajakirjanduse laadset toodet”.

Loobudes uudivoo tarbimisest tean, et pikas vaates on tagajärjeks ühiskonnast ning selle protsessidest võõrandumine. Kas kuidagi saaks seda peatada? Kas ma olen ainus kes sedasi tunneb?

Head inimesed ei vaja reegleid

Head inimesed ei vaja neid suunavaid ja piiravaid reegleid ning nad saavad toimetatud oma sisemise parema äratundmise järgi.

Kui liiklejad oleks mõistlikud, teineteisega arvestavad ning viisakad ei oleks vaja liikluseeskirju.

Kui sisemine piirang takistaks teha teistele kurja ei oleks vaja karistusseadustikku, vanglaid jms.

Millegipärast siiski ei keskenduta meie ühiskonnas inimeses sisalduva headuse arendamisele vaid püütakse luua rohkem ja täpsemaid reegleid, et nendega suunata inimesi. Inimest ei võeta kui ise hakkama saavat ja mõtlemisvõimelist vaid pigem kui vahendit ja ressurssi. Ametnikud paistavad teavad täpselt mis on kõigile sobivad ja piisavalt täpsed reeglid, mille järgi meie kõigi elu peaks kulgema.

Meile õpetatakse koolides palju teadmisi kuid vähe heidetakse valgust kuidas oma vaimu eest hoolt kanda ning millised on heaks inimeseks olemise eetilised alused. Järjest rohkem ja rohkem on vaja edasi anda faktiteadmisi ja neid vastu võtta. Andmata aega faktide settimiseks ja tervikpildi kujunemiseks.

Inimese eetika küsimusi peetakse niivõrd keerulisteks, raskesti selgitatavateks ning ajakulukateks, et nende jaoks meie järjest kiirenevas elutempos ei ole ruumi. Ja vähe on ka koolis isikuid, kes on need teemad enda jaoks läbi mõtelnud, et suuta selgitada, suunata mõtet ja vastata küsimustele.
Lisaks ei saa ka headust ja selle omandamist kuidagi mõõta ning selle eest hindeid panna. Vastupidiselt faktiteadmisele. Ja ka selle headuse edasi andmist ei saa õpetaja eduraportis kuidagi mõõta.

Arendamata välja teadmiste vahel seoseid on õpetamisele kulutatud aeg suuresti raiatud aeg. Mis kasu on faktidest, valemitest ja kõigest muust kui sellega ei kaasne mõistmist kuidas see omandatud fakt pärismaailmaga suhestub. Virtuaalmaailma tormiline areng lisab siia veel oma panuse.
Meelde jätmist ei ole vaja vaid fakt on ühe vajutuse või otsingu kaugusel.  Aga kui inimajudes ei ole ka enam fakte, siis ei ole ka võimalik ka nende faktide vahele seoseid luua.

Ülikoolis korra aastas ühte ainet õpetades ma rõhutan. Sellel kursusel on vaja vaid paar baasasja meelde jätta. Põhiraskus seisneb selles, et on vaja mõtelda ning osata neid baasteadmisi kasutada küll eraldi küll kombineeritult. Ning te peate olema suutelised hakkama saama ka valdkonnas, kui arvutit ei ole, vaid paberi ja pliiatsiga. Ja ma luban, et ma panen eksamil kõigi ajud tööle. Kõik saavad lõpuks tehtud, ja ka hea hinde, kuid peab tunda olema ajumootori kärssamise lõhna.

Ja ma iga aasta näen, et järjest raskemaks on muutunud mõtlemise ja seoste nägemise oskus. Ning vähenenud on ka võime keskenduda ja tegeleda mingi ülesandega pikemalt. Kui kaob oskus iseseisvalt mõtelda, ei saa loota, et osatakse teha vahet hea ja halva vahel.

Nii et lastevanematena saame teha seda, et rõhutame lastele:

• Hinded ei ole olulised. Latti ei tohi väga madalale lasta kuid ei pea püüdma olla oivaline
• Tegele sellega, mis sulle meeldib ja mis sind inspireerib. Tegele sellega süvitsi isegi kui selle taustal kannatavad mõned teised ained või hinded. Meie roll vanematena nende valikute tegemisel on tegelikult väga suur.
• Minu roll lapsevanemana on pakkuda lapsele võimalusi, et ta leiaks selle, mis talle meeldib ja ma ei tohi püüda lapse kaudu täita oma saavutamata unistusi. Igal inimesel on oma isiklikud anded ja unistused.
• Kuna inimlapse ajud toimivad erinevalt ja erineva kiirusega on meil lastevanematena ainsana aega teha see iseärasus selgeks ning proovida just sellest lähtuvalt oma last toetada. Vanavanemate tuge meie peremudelid enam ei toeta nagu see toimis vanasti. Koolis õpetajatel individuaalseks lähenemiseks ei ole aega. Kui meil vanemana samuti lapse jaoks aega ei ole, siis kellel veel? 

Tasakaal libiseb käest

Mind hämmastas hiljutine Äripäeva uudis kui suure osa heaoluriikide majandusest moodustab avalik sektor. Soomes on tulenevalt erasektori langusest 2014. aasta lõpuks jõutud juba 58%-ni. Kindlasti ei näita see protsent, et üle poole majandusest tegeleb kulutamise ja ümberjagamisega. Avalik sektor pakub ka päris palju teenuseid. Samas on terve Euroopa liikumas samas suunas. Euroopa liikmesriikide keskmine jõudnud juba 50%-ni.

Kui looduses mingis süsteemis saab midagi komponenti liialt palju tähendab see süsteemi tasakaalust väljaminekut ning seniste süsteemi toimimas hoidvate normaalsete protsesside lakkamist. Mulle tundub, et paisuva avaliku sektoriga võib juhtuda sama. Kui midagi ette ei võeta. Soomes oli nüüd ka uudis kodanikupalgast, mille varjus üritatakse kärpida toetuste kogusummat. Samas oli ka kirjas, et rahvas ei ole nõus toetuste kogusumma vähendamisega.

Mõtelda vaid kui suur on avaliku sektori ja selle valitsejate mõju. Kui keegi erasektoris kontrolliks näiteks kolmandikku riigi majandusest oleks kohe palju kära. Avalik sektor aga kasvab vaikselt, tasahilju. Avalik sektor kontrollib juba poolt majanduse vereringest. Euroopa Liidus lisaks on riigid end sidunud tihedalt teineteise külge, mis omakorda võimendab ohte, kui kusagil riigis süsteem logisema hakkab.

Lisaohuks on, et valitsemine ja võim järjest kaugeneb erasektorist ja rahvast. Sellise suure mõjuvõimuga lihtsalt võib seda isekust endale lubada. Mis on lubatud Jupiterile ei ole lubatud härjale. Tagajärjeks järjest elukaugem suhtumine avalikus sektoris otsuste tegemisel.

Suur avaliku sektor tähendab ka seda, et paljud inimesed on avaliku sektori palgal ja ei ole lootust, et süsteem loomulikul viisil hakkaks end mõistlikuks tagasi suruma. Liialt paljud sõltuvad oma tööandjast ja ei julge arvamust avaldada oma tööandja puuduste osas. Suur süsteem tähendab suurt bürokraatiat ja palju asendustegevusi.

Arvatakse, et Euroopa Liit tagab meile kindluse. See Euroopa Liidu suuruse turvatunne võib olla petlik. Majanduse imelikud arusaamatud trendid sh Euroopas on üks sümptomidest, mis viitab, et majanduse alusel, turumajanduse tasakaalul, ei ole enam toimet. Negatiivsed intressid, pidev katteta raha juurde trükkimine - meetmed, et süsteemi kunstlikult elustada, ei ole kandnud vilja. On näha, et toormehinnad ei allu enam nõudluse ja pakkumise mõjudele. Mitmes valdkonnas on avaliku sektori toetustega viidud normaalne majanduse toimimine tasakaalust välja ja nüüd ei õnnestu enam vildakat süsteemi kontrollida. Põllumajandus oli ja on sektor kus avaliku sektori raha külvamine on tekitanud püsivaid turumoonutusi. Toetuste kaudu on ebaefektiivne ületootmine viinud hinnatasakaalu paigast. Pakkumine ületab nõudlust, kuid riik toetab endiselt tootmist ja ei lase ebaefektiivsetel tootmisüksustel pankrotti minna.
Teine valdkond on pangandus, mis on selgelt ülereguleeritud ja seetõttu liialt kulukaks. Rahandussüsteemi hoidjad järjest karmistuvate reeglitega on varsti kohanemisvõimetud muutustele. Kuulates finantsinspektsiooni juhi väljaütlemise moodsa panganduse foorumil on näha, et ta ei suuda kastist välja mõtelda. Kordab selgeksõpitud mantraid ja tõenäoliselt usub nendesse.

Panganduses iga hinnaga hoitakse, et süsteemis ükski osa kokku ei kukuks. Ilmekas on Kreeka näide kus avaliku sektori raha külvamist ei julgetud lõpetada. Rikkamad riigid andsid põletamiseks raha juurde. Riikidele on praegust pangandust väga vaja. Selle kaudu kontrollitakse rahavoogude liikumist.

Makromajanduslikud märgid näitavad, et normaalne majanduse tasakaal on avaliku sektori poolt ära rikutud. Erasektoris mingi hetk saabuks tõe hetk, halvad laenud, mida maksta ei suudeta, kantaks maha, elatakse valu üle ja minnakse edasi. Samas kuna suurimad võlglased on aga riigid ise, siis üritatakse riikides ja pankades kuidagi süsteemi vee peal hoida. Avaliku sektor ei taha tunnistada, et kehvasti toimiv üksus tuleks korraks kinni panna. Raha saab juurde trükkida ja süsteem toimib.

Brittide EL lahkujate üks põhiargumentidest on, et soovitakse ise otsustada ning ettevõtjad soovivad rohkem paindlikust. EL reeglistik on läinud liiga koormavaks. Eks paistab kuhu see lahkumise protsess välja jõuab. Mulle tundub lahkulöömise valik pikas vaates mõistliku otsusena. Muidugi mitte EL-i jääjana vaatenurgast, kuna britid on olnud nn tugev opositsioon EL süsteemis. Brittide lahkumisega see selge mõistuse hääl kaob.

Mis oleks lahkumise tagajärg? Selle lahkumise sammuga hoiavad britid riigi majanduse juhitava ja kontrolli all. Väliste kriiside puhul on lootust paremini hakkama saada kuna otsuseid saab teha kiiresti. Kriisiolukorras on vaja kiireid otsuseid ning Euroopa Liit on näidanud, et seda ei suudeta teha. Käiakse koos, tehakse tähtsat nägu ja väljastatakse pressiteateid, kuid sisuliselt asju ei otsustata. Valitseb suhtumine, et vaatame mis saab. Ootame.

Samas kas brittide lahkulöömine teoks saab ei ole kindel. Euroopa Liit selgelt ei saa lubada endale seda lahkumise näidet kuna see selgelt õõnestaks liidu kui terviku usaldusväärsust. Eeskuju võib nakatada teisi rahulolematuid. Nii et panused on kõrged, millega käib mäng.

Ajalugu on näidanud, et liigsuured impeeriumid ei püsi koos. Mingi hetk muutub monstrum liialt suureks ning süsteem laguneb.  Mida suurem on süsteem, seda suurem on mõju tema lagunemisel tema osistele. Seetõttu mulle tunduks mõistlikuna hetkel, vältimaks suuremat vapustust, võtta suund vähendamaks Euroopa Liidu mõju liikmesriikides. Koostöö liidu tasmel on vajalik, kuid praegne tsentraliseerimise mudel viib vales suunas. Tuleks püüda vähendada avaliku sektori mõju majandusele. Samas valija häälte pärast põhimõttelisi olulisi muudatusi aga ei tehta kuna sellest sõltub liialt paljude sissetulek ja poliitikutel hääled.

Toetustel põhinev majandus ei ole enam isetasakaalustuv turumajandus ning heaoluriike praeguse toetuse tasemega ei suuda maksumaksjad enam varsti kinni maksta. Aga seda suurena pildina ei taheta näha. Valitsejatel on lihtsam raha juurde trükkida ning lasta näida, et elu on ilus.

Mugava elu lõpu algus - must stsenaarium

Euroopa ilusa elu keskus ja kultuuriruumi lagunemine sai tõuke valikust, kus avati sisepiirid, kuid jäeti heaolu piirkonda kaitsvad välispiirid kindlustamata. Nüüd on toimumas rändeprotsess, mida ei suudeta enam pöörata. Jõuliseks sekkumiseks ilma tõsise järelmita, mulle tundub, võib olla liighilja. Ja puudu jääb ka Euroopa poliitika kujundajatel julgust ning otsustavust seda teha.

Tammi saab parandada, kui tekkinud avausest vesi vaid niriseb. Kui vool on pääsenud valla, nullib suur veehulk kõik katsed teda peatada ning uut tammi saab ehitama hakata vaid siis, kui suurvesi on ära voolanud. Mõteldes pikas vaates Euroopa peale, kas siis on hiljem enam uut tammi ehk tugevat välispiiri vaja? Ameeriklased olid selles mõttes ettenägelikumad ehitades Mehhiko piirile kõrge tara. Kuigi selle rajamine ja ülal pidamine on kulukas aitab see hoida mingitki kontrolli immigratsiooniprotsessi üle.

Rahvahulgad on liikumas suurte massidena. Koguses, mille juhtimine ei ole enam võimalik. Tarade ehitamine Euroopa sees võib suunata voolu mööda, kuid ei väldi enam kõige tugevamate (sh Saksamaa) muutumist nõrkadeks. Rändevoog peatub vaid siis, kui rändele asujatel on jõudnud pärale, et seda hiilgust, millest soovitakse osa saada, ei ole enam.

Vaesuse ja rikkuse segunemisel on tagajärjeks vaesus. Suur-Britannia saarestik võib olla ainuke, kes Euroopast lahkudes hülgab uppuva laeva, ja mõne aja kauem suudab ehk hoida korda. Merepiir loob teatava eelise. 

Venemaale selline areng sobib, sest nõrk Euroopa sobib sanktsioonide eest kättemaksuks ilusti. Mida rohkem Süüria-Türgi kriisipiirkonnas segadust külvata seda raksemaks muutub olukord Euroopa jaoks. Majandussanktsioonid ja jõuvahekorrad on vaja tagasi pöörata. Rändekriis töötab pikas vaates selle eesmärgi nimel. Ei taha mõtelda edasiste arengute peale, mis mõtted võivad Venemaa riigijuhtidele tulla pähe kui Euroopa on nõrk ja haavatav.

Pikas vaates tuleb valmistuda kultuuriruumi muutuseks. Euroopa kultuuriruum suundub islami poole. Pinnas on selleks soodne. Ühelt poolt sisserändajad toovad kaasa oma usu. Teisalt kristlus on muutunud pehmode usuks. Usuks, kus traditsioonid ja põhimõtted ei ole enam peamised. Kristlik kirik üritab meeldida kõigile. On tehtud valik, et ei hoita kinni põhimõtetest, mis lähevad vastuollu praeguse linnarahva arusaamadega. Sedakaudu kaotab kirik oma võime pakkuda tuge raskel ajal. Need vähesed, kes on soovinud leida seda tuge, mu tunnetuse põhjal, pikas vaates pettuvad.

 

Islam on teistsugune. Jäigad on islami reeglid ja traditsioonid. See suund tagab neile segases maailmas edu kuna pakuvad lahendust kindlustunde puudusele. Islam kaitseb jõuga oma positsioone, samal ajal kui kristlus seda enam ei tee. Loodusseaduste kohaselt jääb tugevam peale.

Kuna ma olen usklike vaatenurgast uskmatu, ei kummarda ega ei kavanda hakata kummardama ühtegi püharaamatu teksti, tuleb vist hakata otsima inimtühja pelgupaika. Usklike sõjas saavad neutraalselt kindlalt maha notitud. Ainuke süü on see, et sa ei ole valinud poolt, ja usud millegisse, millest teised aru ei saa.

Ma palun ja loodan, et kirjeldatud must stsenaarium ei saaks tõeks.

PKC mälestuseks – žongleerides numbritega.

On kahju, et ettevõtted, kes ekspordivad pakivad ärid kokku Eestis. Lisaks üllatas mind, et reedel Vikerraadios meie peaminister väljendas seisukohta, et see on normaalne protsess, kuna tööjõu kulud Eestis kasvavad. Teiseks väitis ta, et Eesti maksusüsteem on soodsam kui teistes Balti riikides. Kõik, kes teisiti väidavad, ei saa asjadest aru. Põhjenduseks tõi peaminister, et näiteks käibemaksumäär on Lätis kõrgem (22%) kui Eestis (20%) ning et tööjõumaksud ei mõjuta vaid see, et Eestis on töötasud kõrgemad.

Praegune peaminister on võtnud õppust eelmisest peaministrilt ja žongleerib uhkelt faktide ja numbritega. Kahjuks kontekstis mis on väidete tõestamiseks vajalik, kuid mis on sisult ekslikud.

Esiteks käibemaksumäära suurus ei mõjuta kuidagi väga palju eksportivat ettevõtet. Kõrge käibemaksumäära maksavad kinni tarbijad ehk selles mõttes on Eestis elanikel soodsam, kuid välisturule suunatud ettevõtet käibemaksumäär ei huvita. Eksportivale ettevõtjale on kõrgem käibemaksumäär isegi kasulikum, kui ta ostab kohalikult turult teenuseid. Sisendkäibemaksu saab riigilt tagasi küsida ehk eeldusel kui mingi teenuse hind koos käibemaksuga on Lätis ja Eestis sama, siis ilma käibemaksuta on ettevõtjale teenus odavam Lätis.

Võrreldes palgamaksusid, siis olenemata maksubaasist (töötajatele makstavast palgast), on olukord riikide lõikes järgnev.

Eestis on palgalt tööandja makstav maks 34,5% (sotsiaalmaks + töötuskindlustus), Lätis on 24,09% ja Leedus 31%. Ehk absoluutnumbrites on töötasult arvestatav maksumäär Eestis kõrgeim. Kui me tahame Eestis tööjõumahukat ja kõrgepalgalist ettevõtlust arendada siis kõrvutades neid näitajaid on selgelt esikohal Läti, siis Leedu ja alles kolmandana Eesti.

Mille poolest erinevad Läti ja Leedu tööjõu maksusüsteemid Eesti omast, et osa sotsiaalmaksust peetakse töötaja palgast kinni. Lätis 11% ja Leedus 9%.

On tõene fakt, et Eestis on palgad olulisemalt suuremad kui Lätis ja Leedus. Mis tähendabki, et tuleks Eestis tööjõu maksumäärasid langetada, et püsida tööjõukulu vaatenurgast ettevõtjatele ahvatlev.

Kui lahkuvad need ettevõtted, kes ekspordivad, siis jääb riigis tervikuna raha vähemaks ning kannatavad ka need ettevõtted, kes osutavad teenuseid eksportivatele ettevõtetele.

Mulle on jäänud silma viimaste aastate jooksul mitme tööstusettevõtte uudisnupud, kus investeeringu valiku tegemisel Eesti ja mingi muu piirkonna vahel ei ole valitud investeeringu tegemise kohaks Eestit. Seda just seetõttu, et nii elektrienergia hind kui tööjõukulu on Eestis liialt kõrged. Need olulised näitajad ei toeta kuidagi Eestisse pikemaajaliste investeeringute tegemist. Ja väga suure osa kulu suurusest määravad tööjõu kui elektri tasus maksumäärad.

Riikide vaheline maksukonkurents on reaalsus ning sellega võiks maksumäärade üle otsustajad arvestada. Kaotades maksumaksjad kaob ka maksusumma.

Kasutatud allikas http://www.img.ee/en/taxation-baltic-states

Kas tõesti on nii raske teist mõista ja püüda leida ühisosa?

Ajaloos on palju näiteid, kus barbarid on purustanud „suuri ja võitmatuid“ tsivilisatsioone. Viimaste aastate sündmuste valguses tundub, et see protsess on Lääne tsivilisatsiooni Euroopa osas kiirenenud. Õitsengu aeg on peatunud ning nüüd on küsimus kas Lääne tsivilisatsioon liigub allamäge või leitakse uus hingamine. Islami pealetungi võimalikule arengule viitas Huntington 1993 aastal (10 aastat tagasi) oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. 

Vaatasin raamatus olevat kaarti ning sellelt on selgelt näha, et lääne tsivilisatsioonile Euroopas on tsivilisatsiooni kokkupõrke reaalne oht suurem kuna tal on kaks suurt puutejoont teistsuguse tsivilisatsioonide aladega. Ameerikas on lääne kultuuril selles mõttes lihtsam, kuna ta on suutnud pea terve Põhja Ameerika endale kindlustada.

Ida-Euroopa riikide läänestumine suurendas Lääne mõjuala kuid teisalt avas salaukse idale. Aasta lõpu sündmused näitasid, et endised ida-Euroopa riigid ei ole nii selgelt lääne kontrolli all. Hüved ja raha ei ole muutnud rahvusi Euroopale sobivaks kuna kultuuri ja väärtuste muutuse protsessid võtavad aega inimpõlvi. Väikeste rahvusriikide allaneelamine ja seedimine võtab rohkem aega kui arvatud. Oleme inimestana küll sarnased kuid sisult ikka väga erinevad. 

Kas veel laieneda? Türgi võimaliku liitumise järelm oleks ettearvamatu. Ühelt poolt Türgi rikkus on Euroopale ahvatlev. Rahal ja rikkusel on alati olnud ahneid peibutav mõju. Samas ei julgeta praeguses olukorras ütelda, et peatame läbirääkimiste protsessi kuni olukord rahuneb. See selgelt võimendaks praeguseid probleeme ning islami usku türklased, kus aul on teistsugune tähtsus ja tähendus kui praeguses läänelikus kultuuris, ei mõistaks seda käiku ega ei annaks andeks. Ainuke lahendus on proovida hoida suhteid ning teha Türgile meelehead. Mida ikka see suur antav rahaline abi on. 

Tundub, et Euroopat hoiab koos paremini raha kui väärtused. Algne idee - majanduslik liit, mis Euroopa Liidu aluseks oli, tundub et töötab. Kõik lisad (nn avaliku sektori funktsioonid ühine piir, sotsiaalsüsteem, infrastruktuur jms), mis hiljem on juurde pandud, ei oma nii kindlat pinnast. Siin tundub, et tuleks alusmudel taaskord üle vaadata - ühtne kõigile ei tundu alati sobivat sest osalised on nii erinevad ning ühine tekk kipub ikka kellelegi mitte sobima. Kas tundub liiga palav või õhuke olevat, tekist saadakse kas liiga vähe või on muud hädad. 

Kuhu edasi? Kuigi praegused protsessid Euroopas kutsuvad silme ette pilte rahvuslikku ärkamist, mille käigus Eesti sai vabaks Nõukogude Liidust, on siiski ühisraha ja Euroopast saadud (saadav) rahavoog tekitanud seose, mida liitunud riigid kergekäeliselt tõenäoliselt läbi ei raiu.

Teisalt on näha, et sarnaselt islamile on alanud sarnane äärmuslik protestiliikumine Euroopa sees. Aafrikas mõni aeg tagasi ei toonud selline rahvaliikumine loodetud õnne. Ei olnud sobivat pinnast kuhu juurduda läänelikul demokraatial. Hetkel podiseb revolutsiooni tuluke Euroopa rahvaste katlas ning osapooled annavad hagu, et ajada katel keema. Eesti ei ole selles erand.

Hetkel tundub, et revolutsioon ei tekita mõistlikku lahendust. Kuigi ta võib lüüa platsi puhtaks ei ole näha uut visiooni, mille põhjal saaks asuda lääne tsivilisatsioonile järgmist arenguastet laduma. 

Seetõttu ma mõtlen, kas poleks aeg viimane istuda laua taha ning proovida asuda lahendust otsima. Enne kui katel üle keeb. Suuri riigimehi on iseloomustanud rasketel aegadel hea läbirääkimise kunst. Just läbirääkimise mitte väitlemise oskus.

Palun härrased Toompeal. Istuge ümara laua taha ja proovige läbi rääkides leida lahendus. Järeleandmisi tuleb selles protsessi teha. Teineteise tümitamine ning halvustamine leheveergudel ning riigikogu kõnepuldis ei vii meid otsitavale lahendusele lähemale.

Väärtuste muutus ajas

Vaatan väärtuste muutust ajas:

Püsiväärtused on asendunud hetkeväärtustega. Moodne inimene ei ole kinni vanas. Mida uuem, seda parem. Põhiküsimus hetkel "Kas sul on juba uus versioon?"

Väärtused on asendunud õiguste ja vabadustega.

Peamine väärtus seisneb rahas. Mida jõukam oled, seda rohkem õigusi sa suudad endale osta.

Miski ei ole enam püha. Erandiks on veel püha puhkepäevana.

Au ja häbi on sisutud sõnad. Järjest rohkem kostub mõtteid, et keskajal kasutusel olnud sõnad tuleks kustutada sõnaraamatust.

Au asemele on asunud kuulsus. Kuulsus tähendab tuntust. Peaasi et oled kuulus.

Häbi ei pea tundma ka siis kui kohtus süüdi mõistetakse. Rääkimata veel varem. Selge rumalus. Häbi on argadele.

Loodusseadused ei ole õiged seadused. Looduse kaitsmiseks on mõeldud looduskaitsealad. Mujal on eraomand.

Erakond, eraomand, indiviid, isemeelne ja iseteadlik, edukas ….

Samas ma ei lase pead norgu. Ma üritan oma elu elada oma väärtussüsteemi järgi. Isegi kui olen vähemuses ja mõnikord on raske. Siiski ma ei lähe nõudma oma erisusele välist tunnustust. Kõige olulisem on see kui tugev on inimene seesmiselt. Kui seesmiselt oled tugev, siis sind väline arvamus ei riiva.
Olles samal ajal avatud kõigele.

Heaolu ühiskonna edu näilisus

Arvud, olgu nad suured või väikesed, ei ole oma olemuselt head ega halvad. Arvud hakkavad rääkima kui nad asetada taustsüsteemi või ajateljele.
Mida räägivad numbrid kiidetud edukate nn heaoluriikide (Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapan) kohta?

Edukaid riike valdavalt iseloomustavad valitsussektori suur võlg, mis järjepidevalt suureneb, rahvastiku pidev vananemine ning tarbimise kasv. Vaadates arenguid ajatrendil siis valitud heaolumudel ei ole rahaliselt jätkusuutlik. Riikide valitsejad, lubades oma elanikele järjest suuremad hüvesid, ei suuda pikas vaates neid kulutusi kinni maksta.

Heaoluriikide võlakoormad suurenevad. Käivitatud masinavärk töötab täistuuridel ning ei Euroopas ega Ameerikas ei ole suudetud võla kasvu kontrollida. Alljärgnev pilt iseloomustab hästi mida teeb Ameerika võlatase. Euroopas on pilt parem, kuid pikas vaates trend on sama.

Eesti on võtnud samuti suuna heaoluriigile. Eesti eduloo taga on suures osas saadud välistoetused. Ilma väljapoolt (peamiselt Euroopast) saadavate toetusteta, ületaksid Eesti riigi kulud tulusid 11% (2014 ja 2015 riigieelarve põhjal). Varasematel aastatel oli välistoetuse osakaal veel suurem.

Ettevõtja keeles rääkides, me oleme loonud organisatsiooni, mis toodab järjepidevalt -10% kahjumit ning tasakaalu hoidmiseks saame välistoetust, mis hoiab meid vee peal. Seda räägivad riigieelarve numbrid.

Millised on valikud?

Loodud heaolusüsteemis on kaks põhjatut raha neelajat. Pensionid (ja toetused) ning tervishoiukulud. Mõlema kulud kasvavad seoses rahvastiku vananemisega. Need on küsimused, mis vajaksid süsteemset muutust.

Valikuid on kaks: julgelt muuta, et hoida süsteemi kokku varisemisega kaasnevast kaosest või lubada edasi toetusi ning pärast järgmisi valimisi tulgu või veeuputus.

Kellel oleks julgust ütelda, et
".. riik tagab ainult minimaalse pensioni ja esmaabi neile, kes ise hakkama ei saa. Ülejäänud peavad ise hakkama saama. Kodanikuna peate elama selle teadmisega, et panete ise kõrvale või investeerite, et vanadusepõlves mitte vaeselt elada. Valik on teie.

Avaliku sektori eripensionid. Unustage ära. Meil ei ole raha selleks tulevikus. Avalikus sektoris saate töö tegemisest tasu ja avaliku sektori töötajaid kohtleme võrdselt erasektori töötajatega.

Arstiabi. Iga inimene saab vanaduses vaid piiratud ulatuses riigi poolt arstiabi ning teil oleks aeg tervislikele eluviisidele juba praegu mõtelda, kui soovite pikemat eluiga nautida. Valik on teie."

Tõenäoliselt ei ole meie valitsejates ei nüüd ega tulevikus seda julgust. Tõenäosus, et praegune süsteem millalgi kokku kukub ja toimub järsk ise-reguleerimine suureneb järjest.Usaldust sellise lahenduse valik maailma juurde ei loo. Aga valik on iga riigi enda teha.

Jutud, et astume Euroopa Liidust välja, ei ole rahalistel põhjustel realistlikud, sest keegi poliitikutest ei ole valmis tegelema riigieelarvest kümme pluss protsendi kärpimisega.

Sellist juttu pajatavad numbrid.

Sõnasõja ajajärk

Eestis käib kõva sildistamine ning vastandamine. Kõik kes ei ole meiesugused, nendele anname pasunasse.

Traditsioonilise perekonna kaitsjad ei tunnista teisi võimalusi. Samasoo armastajad nimetavad kõiki, kes neid ei mõista homofoobideks. Ministrid ei pea arvesta ettevõtjate arvamusega, kuna nad mõtlevad, et riigi asjad peavad käima nagu nemad arvavad. Ettevõtjad ei saa aru avalikust sektorist ja peavad neid nende teenitud raha kulutajateks. Nüüd on tekkinud uus võimalus vastanduda - presidendi vastuvõtule minejad ja mitteminejad.

Viha tekitab pidevalt juurde uut viha. Arutelud on asendunud positsioonide kaitsmisega ning on alanud sõnasõja ajajärk.

Lahingus on lisaks võitjatele ka kaotajad ning langenud. Viimased ei ole olulised, kuna lahingusse minnakse lootuses, et oleme võitjad. Kui mõtlematud võivad olla täiskasvanud.

Pigem on targem keskenduda lapsevanemana järelkasvu suunamisele:

• Väitluskunsti asemel õpetada arutelukunsti. 
• Rääkimise asemel õpetada kuulamist
• Edukaks olemise asemel õpetada loomingulisust

Millist riiki ma tahaks

Küsimuse "Kas me sellist riiki tahtsime?" tavapärane varjund on mitterahulolev. Lugedes erinevate parteide programme ja lootes leida midagi uut, siis selgub et tekstides 80% on sama sisu, mõnevõrra erinevas sõnastuses. Nenditakse seda, mis on üldteada ja olnud. Ning 20% erinevust on see, mida soovitakse teha, kuid mille osas tõenäoliselt teistega on väga raske kokkuleppele jõuda. Ja sedasi areneb riik keskpäraselt edasi. Tehes valitsusest valitsusse samu asju, isegi kui üritakse teha seda sama asja paremini, ei saa loota, et väljund oleks midagi uut ja paremat.

Ja nagu teada seisvas lombis läheb vesi haisema. Puhas ja klaar on vaid uues suunas voolav vesi. Klaasis vett ringi ajades me tekitame liikumise tunde, kuid mõne hetke pärast saame veenduda, et siin me oleme juba olnud. Täpselt selline olukord: seisva vee ringiajamine toimub hetkel minu arvates riigi juhtimises. Julgust ei ole suunata ressursse uutesse lahendustesse.

Ma mõtlesin endamisi, millist riiki ma tahaks ning jõudsin järgmise tulemuseni (vt allpool). Tegu on visiooniga, mis vajab edasi mõtlemist kuid seda kirja pannes tundisn, et mitmed teistsugused praktilised mõtted hakkasid kirjapandu järel peas keerlema. 

Millist riiki ma sooviks?

Ma soovin, et võiksime väikses riigis olla julged ja võtta sihiks midagi, mis on hindamatu ja rahas mõõtmatu. Rahaliselt Eduka Eesti asemel võiks võtta neli arengusuunda: vaimselt rikas, füüsiliselt terve, sisemiselt tasakaalus ja loodusest hooliv.

Vaimne rikkus tähendab panustamist mitmekülgse eesti keelse kultuuri arengusse. Selle asemel, et rõhutada pidevalt sõjakulude suhet rahvuslikku toodangusse tuleks mõõtma hakata palju me panustamine haridusse ja vaimsesse tegevusse. Säästlikuse ja standardiseerituse taotlemine hariduses ei loo viljakat pinnast vaimseks rikkuseks. Samuti väikeste maakoolide kaotamine ning koondamine võimalikult suurtesse koolidesse, ülikoolide arvu vähendamine ega ka inglise keelse hariduse osakaalu suurendamine. Eesti riigi missiooniks peaks olema eesti keelse ja võimalikult mitmekesise (eriilmelise) ning personaalse, loovust arendava, hariduse toetamine. Hariduse väärtustamist, mis lisaks faktiteadmistele peaks samaväärt tähtsaks kehaliste võimete ja hinge harimist. Eesti riigi üheks kuvandiks võiks olla parim koht kiiksuga kunsti ja teaduse tegemiseks.

Füüsiliselt terve tähendab riigi tasemel süsteemset panustamist tervislikesse eluviisidesse. Liikumisharjumuse kasvatus ja väärtustamine peaks algama juba maast madalast ning riik saaks aidata luua võimalikult soodsad tingimused sellega tegelemiseks kogu inimese elukaare vältel. Näiteks tasuta spordihallide ja rajatiste kasutamise võimalust, maksuvähendused kui ettevõtja panustab töötajate sporditegemisse või ka osaleb investeerijana spordirajatiste rajamisel jne. Iganädalasse lasteaia ja kooliprogrammi võiks kuuluda paaritunnine matk metsarajal ning hommikune taiji või joogatund. Koolitoitlustaja valikul ei tohiks olla määravaks mitte odavaim vaid maitsvaim ja tervislikuim toit. Ühe rahalise mõõdkuna saaks riigi tasemel olla eesmärgiks, et kolmandik ravikindlustuse eelarvest kulub mitte ravimisele (ravikulud ja meditsiinitehnika võidurelvastumine) vaid haiguste vältimistele ja ennetamisele. Kehalise kasvatuse (sh spordi) finantseerimine peaks liikuma kultuuriministeeriumi alt Kaitseministeeriumi alla. Seal on olemas vajalikud ressurssid ning ka vajadus füüsiliselt terve kodaniku järele. Füüsiliselt terve kodanik on üks kaitsevõimeluse alus. Pikas vaates peaks liikuma nii spordivarustuse soetamine, kehalise kasvatajate ja treenerite tasustamine jne kaitsekulude eelarvereale.

Sisemine tasakaal oleks oluline nii üksikisiku tasandil kuni riigi kui terviku tasemel. Üksikisiku tasakaalu alusteks, kuigi mitte ainsateks, on eelkirjeldatud vaimne rikkus ja füüsiline tervis. Teiseks pooleks on sisemise tasakaalu poole püüdlemine riigi ja ühiskonna tasemel. Sisemine tasakaalu püüdlus riigi tasemel tähendab võimalikult vähest riigi poolset sekkumist ja mõjutamist. Peamine küsimus, mida tuleks küsida on, kuidas saaks asjad korraldada sedasi, et ei oleks vaja riigi poolset sekkumist nii reeglite kui raha kaudu? Mida vähem on ette antud norme ja standardeid seda vabam ja loovam saab olla ühiskond ning seda lihtsam on leida muutuvas keskkonnas uus loomulik tasakaalupunkt. Teisalt annaks see valik selge sõnumi: erasektor peab võõranduma riigi nisa otsas rippumisest. Riigi rolli vähendamise kaudu hoiame tasakaalus ka avaliku sektori väljaminekuid erasektori tuluteenimise võimega. Ühiskonna tasemel tasakaalu leidmisel, võiks riigikogu olla kohaks, kus pannakse nurgakivi seaduse algatustele, mida rahvas ootab. Ma ei mõtle rahajagamise otsuseid. Tasakaalukad ja arusaadavad seadused, mille põhjal rahvas mõistab, et riigivalitsejad on asunud oma rahvast teenima. Usaldus toob riigile tagasi, kuna maksumaksjad on valmis rohkem panustama, kui teavad, et maksuraha läheb õige asja teenistusse.

Loodusest hoolimine tähendab loodusliku mitmekesisuse kaitsmist ning võimalikult väikse keskkonnalise jalajäljega valikuid. Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisel peaks olema kaks mõõdet olulisemad rahast: loodusele vähima kahju tekitamine ning pikas vaates võimalikult energiasäästlik ülalpidamine. Isegi kui esmane väljaminek on sellevõrra suurem tuleks eelistada valikuid, mis on pikas vaates säästlikumad ja väikseima kahjuga loodusele. Riiklike ettevõtete (näiteks edakaudu Eesti Energia, RMK) eesmärgiks ei tohiks seada intsensiivsema loodusressursi kasutamise kaudu maksimaalse dividenditulu teenimine omanikule vaid loodusressursi säästlik majandamine ning loodusressurssi mõistlik hoidmine. Kas suudaksime tekitada Eestile maailma puhtaima ja loodussõbralikuma riigi maine? Mõtelda, mida selline maine annaks juurde Eesti põllumajandustoodangu väärtusele...

Küsimused, mida ma küsiks riigi tasemel sihtide seadmisel on: mida me saame teha nende nelja eesmärgi saavutamiseks? Igapäeva otsuste tegemisel tuleks küsida, kas tehtav valik on eelneva nelja suunaga kooskõlas. Kõik eelloetletu on pika vaatega eesmärgid, kus otsuste kasu ilmneb aastakümnete möödudes. Oleks vaid julgust teha algust.