Ma ei tea kuidas on teistega kuid ma olen loobumas meediatoodete tarbimisest. Hiljuti veel vaatasin õhtust aktuaalset kaamerat. Nüüd otsustasin piirduda vaid spordiuudiste osaga. Päevalehtede tellimise lõpetasin juba aasta tagasi. Postkasti potsatavad paberkujul vaid Sirp ning Eesti Ekspress.
Loobumine on tagajärg, vastureaktsioon. Põhjus peitub eesti meedias aset leidvates suundumustes. Neutraalset ja tasakaalustatud infot enam ei ole. Sirvid lehe läbi kuid sisusse ei saa minna. Ei ole lugusid, mis kõnetaks.
Millest koosneb tavapäraselt aktuaalne kaamera saade: terrorismiga uudis, eeldusel et sündmus toimub Euroopas, ning üks Natot ja meie sõjaväge ülistav uudisnupuke ehk kuidas me venelastele ära paneme. Kolmandaks ülevaade mida otsustati või tahetakse otsustada Euroopas meie eest ning nupuke kohalikust madistamisest riigikogu tasemel. Ja nii päevast päeva.
Meenuvad aastad paarkümmend aastat tagasi, kus telepurgis iga õhtul eetris olnud Vremjas pakuti järjepidevalt sama struktuuriga ja sisuga toodet. Riigi rahastatav meedia peab tootma riigile vajalikku ja õige meelsusega toodet.
Trükimeedia on täis vastanduvaid sõnavõtte kus faktidena esitatakse mida mina arvan ning selle põhjal kujundatakse kokkuvõttev järeldus. Ülejäänud leheruumist täidab reklaam ja meelelahutus. On tajuda kuidas arvamustoimetuse lugude valik on toimunud toimetuse juhile sobivast arvamusest.
Informeerimine ja probleemidele tähelepanu juhtimine on jäänud tahaplaanile. Kui siis mõned väiksed nupukesed lehe servas vaba leheruumi täiteks.
Ma ei taha teha kokkuvõtet, et head ja sõltumatut ajakirjandust ei ole. On teemad ja saateid, mis jäävad päevapoliitikast mõjutamata. Neid suudetakse väga hästi teha. Kuid ühiskonnaga seotud teemade käsitlus on väga vildakas.
Võimalik et vanemaks jäädes ei ahmi kala alla enam igat ussikest. Kogemuse kasvades näeb ta kus peitub rasvase ussi sees konks.
Võimalik, et mu maailmapilt ei sobi uue pakutava maailmapildiga kokku ning ma ei suuda enam minna kaasa loodusest ning tervest mõistusest kaugeneva virtuaalreaalsusega. Midagi on aga ühiskonna ja meediaprotsessides kusagil läinud valesti ning see valitud tee ei ole pikas vaates jätkusuutlik.
Kahju. Ma nii tunnen puudust hommikukohvi kõrvalt krabisevast ajalehest. Hea meelega tarbiks traditsioonilist meediat kuid pakkujad teevad hetkel kõik selleks, et mind sellest võõrandada. Nii nagu poes on järjest rohkem tooteid siltidega “ ... laadne toode” on ka traditsioonilises meedias järjest rohkem “ajakirjanduse laadset toodet”.
Loobudes uudivoo tarbimisest tean, et pikas vaates on tagajärjeks ühiskonnast ning selle protsessidest võõrandumine. Kas kuidagi saaks seda peatada? Kas ma olen ainus kes sedasi tunneb?
Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad
4 nädalat tagasi
