Võitleme või ennetame?

Võitlemine on hästi levinud sõna ning sellega tegelevad tänapäeval kõik. Võidelda saab tööpuuduse, kliimamuutustega, umbrohu, une ja millega iganes. Alati saab leida mille vastu või eest võidelda. On olemas tähtpäevad tähistamaks millegi vastu võitlemist. Võitlejad peavad end sageli kangelasteks ja seetõttu peetakse võitlemist eriti tähtsaks tegevuseks.

Minu jaoks tähendab sõna võitlemine tegelemist tagajärgedega. Võitlema asutakse üldjuhul kui mingi olukord on läinud käest ära ja leitakse, et nüüd on vaja midagi otsustavalt ette võtta, et olukorda muuta. Seetõttu on minu arvates võitlema asumisel tegu alati rumaluse ilminguna. Lisaks on võitlemine on oma loomult ebaloomulik vägivalda sisaldav tegevus.

See, et millegi vastu tuleb võidelda, tuleb inimese seest, tema tõekspidamistest ja hoiakutest. Sageli võib ilmneda võitluse mõttetus kui inimene muudab oma suhtumist. Võitlema asumise eel tuleks küsida, kas võitlemine on hädavajalik? Kas tegu ei ole loomuliku olukorraga, millega oleks targem õppida koos elama? Mida ja kas tuleks muuta, et võitlemise vajadust tulevikus vältida?

Tarkuse tunnuseks on võitluse vältimine ja ebasoovitava olukorra ennetamine. Ennetamine ei ole tegevus millegi vastu vaid olukorra kujunemise suunamine soovitud suunas. Ennetamine tähendab ebasoovitava olukorra tekkimist põhjustavate teguritest aru saamist ning vajadusel nende suunamist.
Tarkus tähendab sageli ka asjade olemusest aru saamist ning otsuse tegemist, et ajus probleemina sõnastatud probleemi saab lahendada oma suhtumise muutmisega.

Enamikel juhtudel, kui tagantjärele rahulikult mõtelda, on võitluse vältimise lahendus parim lahendus.

Kui mõtelda inimese, perekonna, ühiskonna jms harmoonia peale, siis keskenduda tuleks ennetamisele mitte tagajärgedega võitlemisele. Ühelt poolt on ennetustegevus sageli odavam. Teisalt oleksid inimesed, perekonnad jne ühiskonnad õnnelikumad, kui ei kuluta oma energiat negatiivset emotsiooni sisaldavale tegevusele nagu võitlemine.

Enne kui asuda millegi vastu tuliselt võitlema võiks korraks võtta aja maha ja mõtiskleda, mis on tekkinud olukorra põhjustanud. Sageli asudes võitlema tagajärjega ei võeta tegelikult ette midagi selleks, et sama olukorda tulevikus vältida. Tagajärjega võitlusesse asudes on võimalik võidelda lõputult ja kunagi võitlust võitmata.

Teiseks tuleks enne tulihingeliselt võitlema asumist selgeks teha kas tegu ei ole mitte erandiga, mida ikka aeg ajalt tuleb ette ning millele ei peaks reageerima. Anomaaliaid on alati esinenud ning tõenäoliselt esineb ka  edaspidi. Erandite tõttu ei pea süsteeme hakkama muutma vaid piisab nentimisest, et tegu on erandiga.

Ning viimaseks tasub enne võitlusse asumist küsida endalt kas tegu on tõeliselt olulise probleemiga, mida peab muutma. Sageli mõtleme probleemid suuremaks kui nad seda tegelikult on. Mõtelge, kas probleem ja selle olulisus ei ole kinni vaid meie mõtlemises.

Haldusreform– linn ilma maata?

Lugedes haldusreformi seletuskirja näen valitsejate selgeid samme linnastumise ja võimu koondamise suunas. Sedasi jätkates on tulevikus elu maal mõeldud vaid vähenõudlikele öko-veidrikele, kes saavad ilma vajalike teenusteta hakkama, või siis jõukatele, kes suudavad endale vajaliku infrat ja teenused osta.

Seaduse seletuskirjas on toodud järgnevad positiivsed mõjud:

• Väheneb töötajate arv ühinenud valdades. See tähendab ühtlasi, et kaovad ääremaadel need vähesed avalikust rahast finantseeritavad töökohad, mis seni olid kohapeal olemas. Töö koondub sinna, kus on tööle rohkem tegijaid ehk suurematesse keskustesse.
• „Sotsiaalvaldkonnas võimaldab laiem ametnike profiil spetsialiseeruda ning sihistada tegevusi eri tüüpi sihtrühmadele“. Tavakeeli tähendab see, et keskuses on võimalik osutada paremat teenust. Samas abivajajad jäävad eelduslikult endisele kohale elama mis tõenäoliselt tähendab, et abi vajaja ja võimalik aitaja kaugenevad teineteisest. Kas on  tõenäoline, et ametnikud hakkavad sõitma abi vajajate juurde? Pigem peavad abivajajad kolima keskustesse.
• Ääremaastumise trendi pärast ei maksa muretseda sest ääremaalised vallad on ääremaad juba enne ühinemist ja selles osas olukord ei muutu, nendib seletuskiri. Osavald, kui ääremaastumist vältiv tasakaalustav jõud, ei ole seaduses sätestatud kohustusena kuna see takistaks seaduse eesmärgi ehk kohaliku võimu koondumise keskustesse eesmärgi saavutamist. 
• Suureneb konkurents volikogudesse. See tähendab, et parteidel saab olema eelis kohalikes omavalitsustes mõjuvõimu saamisel. Suurem rahakott ja otsene side riigiga annavad mitteparteiliste ees eelise. Arvestades hiljuti vastu võetud „kahe tooli seadust“, kus riigikogu liige võib kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku, siis on näha uuest seadusest parteide soovi oma rolli tulevikus suurendada ja võimu koondamist enda kätte. Nagu seletuskirjas selgitatakse, suureneb keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste partnerlus. Jah see on tõsi, sest kahel toolil samaaegselt olles on seda lihtsam teha.
• Hariduse pakkumine koondub kvaliteetsematsesse keskustesse kuna väikevaldadel on keeruline pakkuda head haridust ja palgata kvalifitseeritud õpetajaid. Kaob ära naabervaldade vaheline arveldamine pearaha osas ja konkurents elanike pärast kohalike omavalitsuste vahel väheneb. Kaotades ära väikestest kohtadest koolid võõrutatakse noored varakult maaelust. 
• Kuna keskused muutuvad jõukamaks ja tugevamaks loodetakse, et noored ja spetsialistid suunduvad sinna tööle. 
• IT teenuste osakaal ja võimekus suureneb ehk suureneb trend, kus IT teenus hakkab asendama KOV-i kohapeale mineku vajadust. Kas see vastab maal elavate inimeste IT oskustele või maal olevale infrastruktuurile ei ole seaduse koostajate jaoks probleem.
• Kulude sääst on märkimisvääne, kuna halduskulud vähenevad. Tekib nn mastaabiefekt. Vist rumal küsimus aga lihtne inimene maal oma vajadustega? Kuna ta maksumaksjana maksab vähem ja valimistel tema hääl tõenäoliselt ei mõjuta enam üldtulemust, siis kas ta ei vääri enam elementaarseid teenuseid kohapeal? Vist mitte.

Elujõulisuse indeks - roheline ala märgib elujõulisi KOV-e

Kokkuvõttes haldusreformiga üritatakse kohaneda inimeste liikumise trendidega ning toimub optimeerimise ja säästureform. Riik lükkab kohalikke omavalitsusi samas suunas, mis on toimunud riigiasutustes, riigiettevõtetes, pankades jms. Kuna klient on maalt kadumas ja ühikulu on liiga suur lõpetatakse maal teenuste pakkumine.

Arvan, et enamikele linnainimestele, kes moodustadavad juba üle 50% elanikkonnast, ei lähe haldusreform palju korda. Nende elu see seadus ei mõjuta. Aga kodanikud maal. Huvigruppidega teoorias võiks arvestada seaduse menetlemisel. Ning olulised vaidluskohtades võiks leida lahenduse. Seletuskirjas seisab:  Eesti Maaomavalitsuste Liit jättis eelnõu kooskõlastamata. Seaduste menetlusprotsessis on võimalik esitatud kommentaaride puhul lisada vastuseks "Võetud teadmiseks", lisada kommentaar ning sellega on kooskõlastusprotseduurid tehtud. Sihtrühmadelt on tagasiside saadud. Seadusega võib Riigikogus edasi minna. Nii need asjad meie riigis kahjuks käivad. Ja imestatakse, miks meil on ühiskond lõhenenud.

Ühe strateegilise vaate on meie valitsejad ära unustanud. Linnainimestele vajalik toit kasvatatakse maal. Lastes tasapisi elu maal soikuda muudetakse haavatavaks riik kui terviksüsteem kriiside korral. Rasketel aegadel on maainimesed ajalooliselt olnud need, kes on aidanud ühiskonnal hakkama saada säilitades traditsioonilisi oskusi ning tagades toidu. Maal elamise oskuse säilimiseks on vaja inimesi maal. Sealhulgas ääremaal.