Metslase ja metsa kaitseks

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

* * *

Kahe kultuuripildi erinevus tekitab põlisrahvas arusaamatust. On alati tekitanud ja mitte ainult Eestis. Loodusega seost omav metslane tunnetab iga metsaraadamise korral et lõhutakse natuke seda mida ta on pidanud oma koduks, oma kultuuri osaks ja mis on alati olnud püha.

Linnainime nn euroopalik eestlane ei saa aru mis need ullikesed hädaldavad. Mets ju kasvab tagasi. Aga euroopa eestlased ei saa mõista, et tagasi ei kasva see sama põline mets, mille kujunemiseks on vaja aastasadu. Põliseestlane (metslane) vajab põlismetsa.

* * *

Kui kunagi vajas metslane metsalt abi siis nüüd on vastupidi - mets vajab metslase abi. Sest kui kaob mets kaob ka sellega seotud põliskultuuri üks tugisammastest. Raiudes maha mets raiutakse läbi nähtamatud juured , mis seovad meid esivanemate põlise kultuuriga. Kaob Eesti mets kaob ka üks kultuur maailmast. Selle põlise eestlaste oma.

Kas ainult Hispaania siseküsimus?

Kataloonia on Hispaania riigi koosseisus olev autonoomne piirkond. Autonoomse piirkonna eesmärk Hispaanias on tagada ajaloolistele piirkondadele ja rahvustele teatud määral iseseisvus. Autonoomseid piirkondi on Hispaanias 17. Lisaks katalaanidele ja baskidele on Hispaanias mitmeid (sh sõltumatust omanud) rahvaid allutatud hispaania ülemvõimule.

Nüüd, kus üks rahvas Hispaanias soovib tagasi saada oma iseseisvust (Kataloonia oli iseseisev 1640–1652, 1678 ja 1701–1714), on hämmastav, et Eesti juhtivpoliitikud ja riigiaparaadi juhid pigem toetavad Hispaania terviklikkust kui ühe rahvuse iseseisvuspüüdlusi. Huvitav, 20 aastat tagasi, kui olime samas seisus, oli meile samuti oluline tugi. Nüüd, kus katalaanid on samas olukorras, keeldume katalaane avalikult toetamast kuna selline on Euroopa ametlik poliitika.

Lihtne on jaanalinnu kombel pea ära peita ja teha nägu, et küsimus ei puutu meisse ning see on ühe riigi siseasi. Samas kui riigi keskvõim kasutab julmalt jõustruktuure oma rahva vastu, siis küsin miks nüüd ei seista euroopalike väärtuste eest?

Euroopa suurriikidele on kataloonia iseseisvuse küsimus valus küsimus. Andes ühele rahvusele iseseisvuse võivad seda tahta ka teised. Lisaks on küsimus keeruline kuna tuleb mõtelda läbi ja leida vastused küsimustele:

• Kas Euroopa Liidu riigist eralduv osa jääb automaatselt Euroopa liidu osaks või mitte?
• Kuidas jagunevad rahalised õigused ja kohustused jagunevate vahel?
• Kui pikk oleks jagunemise protsess ehk mis eeldused, ja mis rahade arvelt, oleks vaja enne luua, et eralduv piirkond saaks riigina jätkuvalt toimida?
• Kas peaks olema mingid alampiirid (rahvuse suurus, oma keel, kaua peab olema rahvus eralduvas piirkonnas elanud vms), millest lähtuvalt on eraldumine ja uue riigi teke mõistlik?
• Kui suur protsent (70%, 75%) piirkonna elanikest peab olema iseseisvuse poolt, et see väljendaks selgelt selle rahva tahet?

On selge, et sellele vastasseisule on vaja leida rahulik lahendus. Kui kaks osapoolt on läinud tülli, siis on vaja kolmandat osapoolt, kes aitab leida lahendust. See oleks Eesti, kui Euroopa eesistuja, esmaülesanne aidata leida lahendust Euroopa sees tekkinud olulisele probleemkohale. Vägivald ja probleemi ignoreerimine ei ole lahendus.

Linna juhtimine ilma korruptsioonita?

Korruptsioonijuhtumid ei ole ainult Tallinna probleem. Seda juhtub ka teistes omavalitustes. Roheliste eesmärki „Korruptsioonivaba Tallinn“ saab saavutada vaid olemasolevat süsteemi muutes.

Tallinnas süsteemi muutmata on tõenäoliselt tulemus sama, mis toimus võimu vahetusega Toompeal. Vahetuvad inimesed, kes moodustavad opositsiooni ja koalitsiooni, kuid süsteem sisuliselt ei muutu. Vahetuvad vaid poliitilises etendustes inimeste rollid, kuid näidend, mida mängitakse, jääb samaks. Lootus, et kui näiteks Reformierakond saab Tallinnas võimule, siis sellega väheneb automaatselt korruptsioon, on valijale puru silma ajamine. Kui linna rahaasjade süsteem jääb samaks, siis jäävad süsteemi samad nõrgad kohad, ja varem-või hiljem keegi võimul olijatest kasutab selle omakasuks ära.

Korruptsiooni teket ja raha raiskamist toetab avalikus sektoris leviv ja valitsev salatsemine. Mida vähem infot avalikkus teab seda suurem on võimalus midagi märkamatult ära teha.

Salatsemist saab vähendada vaid info avalikustamist suurendades. Kui on teada, et kõik rahalised tehingud ja nendega seotud info on avalik, siis hoiab hämara tehingu avalikuks tulemise hirm paljusid kahtlasi tehinguid ära.

Seetõttu peab avaliku (maksumaksja) raha puhul kehtima täielik läbipaistvuse nõue. Kõik rahalised tehingud peavad koos kõikide oluliste detailidega olema avalikud ning kõik, kes saavad avalikust sektorist raha, peavad arvestama eeldusega, et kõik tehingu olulised detailid peavad olema avalikud. Siin ei tohi lasta pugeda „ärisaladuse vms“ taha. Kõigil, kes teevad kohaliku omavalitusega tehingu on valiku ees: kui soovin kasutada avalikku raha, siis peab kogu tehingu info olema avalik või kui soovin salatseda, mis iganes ettekäändel, siis on minu jaoks avalik rahakott suletud.

Kui riigi tasemel saab mõnedes üksikutes valdkondades (näiteks riigikaitse) kehtida riigisaladus ka rahakasutusele, siis kohalikus omavalitsuses selliseid piiranguid ei saa ega ei tohi olla. See põhimõte laienema ka kohaliku omavalitsuse alla kuuluvate äriühingute ja sihtasutustele.

Kuidas praktikas muuta linnas raha kasutamise info avalikuks? 

Andmed tuleb viia pilve ehk maakeeli teha omavalitsuse kodulehel õigel kujul avalikuks.

Esiteks, kõik pangamaksed tuleb teha avalikuks. Tuleb avalikustada kes, millal, millises summas ja mille eest sai raha. Maksumaksjal (linnakodanikul) peab olema nii kokkuvõtlik ülevaade (kes kui palju avalikku raha saab) kui info detailide tasemel (millistest maksetest kogusumma koosneb, mille eest konkreetsel juhul maksti, mis lepingu alusel jne).

Tänapäeva infotehnoloogia võimaldab selle info teha kättesaadavaks kohaliku omavalitsuse kodulehel ning kõik huvilised saavad huvi korral seda vaadata või teha neid huvitavate piirangutega otsinguid.

Üldisel tasemel on riik kohalike omavalitsuste andmed teinud avalikuks (link http://riigiraha.fin.ee/). Andmed on avalikud selles ulatuses, mis kohalik omavalitsus riigile esitab. Samas tuleks minna kohalikus omavalitsuses nüüd samm edasi ja teha info avalikuks detailide tasemel konkreetselt raha saajate ning tehingute lõikes. Sellise otsuse tegemine on kohaliku omavalituse pädevus.

Teiseks tuleks teha avalikuks kõik hankedokumentatsioon. Samal hetkel, kui hanke võitja on otsustatud ja avalikustatud, muudetakse avalikuks kõikide hankes osalenud pakkujate dokumendid ja hankekomisjoni otsused. Sel juhul tekib kõigil pakkujatel veelkord võimalus veenduda, kas hanke otsus on tehtud õigesti ja kas avaliku raha eest lõpuks saadakse seda mida hankega sooviti. Samuti saab kes iganes (ajakirjanik, linnaelanik) küsimuste tekkides minna lepingu detailideni ja vaadata üle, kuidas ja kelle otsusel sellise kuluni jõuti.

Kolmandaks tuleb tuleb avalikuks ka ajaloolised andmed. Kui süsteemi luues muudetakse avalikuks jooksvad andmed siis saab avalikustada ka näiteks kuni 10 aasta pangamaksete detailid. Kuna pankade pakutav andmeformaat on suures osas püsinud muutumatuna rohkem kui 10 aastat, siis ei ole probleemiks ka ajalooliste andmete avalikustamine.

Kui andmed muudetakse avalikuks siis huviliste hulk, kes süsteemi kasutama hakkavad on prognoositavalt päris suur. Alates ajakirjanikest ja aktiivsetest kodanikest, linnaga hangetest kaotajaks osutunutest kuni IT firmadeni, kes saavad pakkuda andmete peale oma lahendusi jne.

Mu sisetunne ütleb, et suured linna valitsenud parteid ei pruugi olla huvitatud maksete avalikustamisest kuna siis saavad avalikuks ka need tehingud, mille avalikustamist nad kardavad. Samas kui see valus hetk on üle elatud ehk mingi ajaga on vana must pesu pestud, saab minna edasi puhtalt ja korruptsioonivabalt.

Mida linn võidaks raha kasutamise info avalikustamisest?

Esiteks aidatakse üles otsida tehingud ja rahakasutused, kus saaks säästa. Teiseks peaks ametnikud vähem vastama teabepäringutele kuna kogu andmestik ja info on kohe avalik. Kolmandaks saaks vähendada kulusid siseauditile ja revisjonikomisjonile kuna avalikkus teeb vabast tahtest ja omast huvist vajaliku eeltöö ära. Ning neljandaks linna palgal olevad ametnikud enne mõtleksid kui teeksid kulutuse ning mitmedki kulutused jääksid ehk tegemata.

Muudatuse tulemusena kokkuvõttes suureneks usaldus linna kui struktuuri vastu sest linnaelanik teab, et raha kasutatakse õigete asjade jaoks ja õiges summas ning toimub pidev avalik järelevalve.

Mis oleks muudatuse aga kaasnevad kulud? Natuke IT arendust ja tarkvara tasu. Paljud IT firmad pakuksid selle olulise projekti tegemist soodsalt sest lahendades küsimuse ühes omavalitsuses saaks seda kasutusele võtta kõigis teistes. Ja kindlasti kaalub sellest muudatusest saadav kasu selgelt üle esialgse kulu.

Elus seisame sageli valikute ees. Seda siis kas sundolukorras või oma vabast tahtest

Minu jaoks on oluline elukeskkonna kvaliteet ning et elaksime ümbritseva loodusega koostöös. Viimaste aastate suundumus, kus äriliste või muude eesmärkide saavutamise nimel ollakse looduse suhtes hoolimatud ja üleolevad on ületanud minu taluvuspiiri. Inimtegevuse hävitav jälg Eesti looduses on liialt suureks muutumas.

Kuigi praktikas saaks tekkinud olukordi lahendada ka teisiti. Targemalt. Vaja oleks vaid tahet.

Üleolev suhtumine on see põhjus miks on kadumas (või kadunud) usaldus nii valitud isikute kui ka demokraatia kui süsteemi suhtes. Avalikus sektoris on kadunud sisuliselt vastutus oma tegude tagajärgede või tegemata jätmiste ees ning see on võimaldanud üleoleva suhtumise. Usalduslik suhe valitu ja valija vahel on aga oluline demokraatia eeldus.

Olles vaadanud kõrvalt suurte parteide toimimist olen aru saanud, et need masinavärgid ei ole muutumisvõimelised. Liiga kaua võimul olemist ja mugavust on jätnud oma jälje.

Mis saan teha tavalise kodanikuna? Olla ükskõikne ja sisendada endale, et poliitika ei puutu minusse? Kui keskkond ei meeldi otsida sobivam elupaik? Või üritada kujundada keskkonda selliseks, mis vastaks mu ootustele? Kõik variandid on võimalikud kuid viimane on tõenäoliselt kõige keerukam.

Kaaludes erinevaid variante otsustasin valida alustuseks kõige raskema ja esialgu võimatuna näiva tee. Sarnaselt olen ma teinud ka varem ehk tõestanud endale et esmapilgul võimatu on võimalik. Järgmised variante saab alati hiljem proovida.

Seetõttu tegin umbes kaks kuud tagasi valiku ja otsusin liituda väikese erakonnaga ja anda oma panus sisult teistmoodi lähenemisse. Keskkonna kujundamisse selliseks, kus mul ja mu lastel meeldiks elada.

Annan endale aru, et selle valikuga saan endale külge sildid, mida ma ei ole. Aga kuna tean, et sildid mu sisu ei muuda, siis saan sellega hakkama. Annan endale aru, et tegevuse viljasid, saab näha alles aastate möödudes. Suure süsteemi muudatused võtavadki palju aega. Olen võtnudki seetõttu pika vaate.

Loodan, et leian sellel uuel teel tuge ja mõistmist rohkem kui negatiivust.

Lugupidavat suhtumist sipelgasse

On sisuline vahe, kas käsitleda metsa tervikliku keeruka elusorganismina või puude põlluna.

Ärimehed käsitlevad metsa sageli puudepõlluna, kuhu istutatakse seeme ning mis küpsedes tuleb koristada lagedaks. Lageraie võimaldab saada saagi kõige väiksema kuluga. Seetõttu on lageraide metsatööstuses vaikimisi eelistatud variant. Ja kui reeglite kohaselt peab jätma mõned puud seemneks, siis on selge, et ei jäeta ühtegi tugevat ja väärtuslikku puud vaid pigem mõned äbarikud ja haiged. Jäetakse alles puud, milles puudub puidutöösturi silmis väärtus.

Metsa majandamise vaade metsale

Looduskaitsja jaoks on mets midagi rohkem kui tihumeetrid. Mets on terviklik elusorganism, kus elavad sipelgad, kuldnokad, jänesed ja rebased, puravikud, sinililled ja ülased jne. Raiudes maha puud kirjutatakse alla ka kõige metsavarju jääva surmaotsusele. Isegi kui osad liigid suudavad jääda ellu on nad sunnitud kolima mujale.

Linnainimesele võiks tuua võrdluse, et ühel päeval tuleb seltskond ehitusärimehi ja lammutab maha teie maja, kuna ta näeb teie majas vaid ehitusmaterjali, kive, metalli jms. See, et teie seal sees elate, ei ole oluline ja te võite ju soovi korral mujale kolida ja leida endale uus kodu. Mida te ka suure tõenäosusega teete.

Aga just sedasi käitume me hetkel sipelgate jt suhtes hävitades lageraiega nende elukeskkonna. Kodu, kus nad on aastakümneid elanud.

Lugupidamist looduse ja loodu vastu on vaja inimloomas kasvatada. Sest see, kas metsas näha puude põldu või terviklikku elusorganismis on kultuuri ja eetika küsimus. See kas suudetakse suhtuda lugupidavalt (austusega) sipelgasse on inimese vaimse arengutaseme küsimus. See mida me peame väärtuseks (heaks ja õigeks) on samuti inimese vaimse arengutaseme küsimus.

Kas märkad pildil elusolendit?

Seetõttu palun, et läheksid juba sel kevadel metsa ja palun jälgi toimekat sipelgat, puuduta tärkavat pajupunga pehmust ning nuusuta sinilille õit. Ning meenuta seda kevadist kogemust enne kui võtad kätte sae ja otsustad minna tegema metsa lageraiet.

Ja alustada saab lihtsamast: esmalt õppida märkama sipelgat. Seejärel saab arendada endas lugupidavat suhtumist sipelgasse ning käsitlema teda võrdväärse partnerina. Kui need kaks oskust on saavutatud on astutud esimene samm parema inimese poole.

Kas ettevõtjad vajavad tulevikus rohkem töökäsi?

Olen tähendanud, et küsimustele lahenduste otsimisel lähtutakse eeldusest, et tulevikus on tingimused samad või sarnased. Olukorras, kus ettevõtetel on hetkel puudu töökätest, siis rahvastiku vähenemise trendile nähakse lahendusena töökäte importi. Kas see lahendus sobib ka pikemas vaates?

Üks oluline trend, millega sel juhul ei arvestada, on inimeste (lihtööliste) järele vajaduse vähenemine tulevikus. Paljud inimese täna tehtavad rutiinsed tööd suudetakse järjest kiirenevas tempos ära automatiseerida. See muutus on toimunud ja toimub edasi teeninduses, põllumajanduses, tootmises. Kuna tehnoloogia areng toimub järjest kiirenevas tempos siis on tõenäoline, et kõik lihtsad inimese tööd asendatakse masinatega. Seda järjest kiirenevas tempos. Meeldib see meile või mitte.

Kumb jääb peale?

Masinal on mitmeid eeliseid inimest ees. Masin suudab töötada 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja samas rütmis aastaid. Masin ei küsi lisatasu ületundide eest, ta ei hiline ta tööle ega ei jää haigeks, ta ei soovi iga aasta palgatõusu. Õpetades ülesande masinale selgeks suudab ta seda antud ülesannet järjepidevalt väsimata etteantud viisil täita.

Ettevõtjad, kes panustavad oma äris tööjõumahukale või odavale tööjõule on tulevikus kaotajad. Sest masinad suudavad paljud tööd teha ära odavamalt kui inimene.

Kasumikonkurentsis suudavad toime tulla ärid, kes oskavad tööülesandeid tulevikus targemalt teha. Odava tööjõu otsimise asemel tuleks juba täna mõtelda, mida saaks ära teha arvuti või uute tehnoloogiliste võimaluste abil. Võimalusi tegelikult säästa ja targemalt teha on lõputult. Takistuseks on vaid tarkus, oskus ja kogemus kuidas teha teisiti.

Tulevikus kontrollivad kasumit need, kes omavad tooret või müüvad teistele masinaid ja nendega seotud teenuseid (kontrollivad sisendit). Tootmise protsessi on võimalik muuta säästlikumaks vaid läbi tehnoloogia arendamise. Standardne masin on kõigile sama hinnaga. Selle komponendiga ei ole võimalik saavutada konkurentsieelist.

Odav kvalifitseerimata tööjõud muutub tulevikus riikidele mitte võimaluseks vaid koormaks kuna seda tööjõudu tuleb toetustega üleval pidada. Riigid, kes on tehnoloogia arendamisel ja kasutamisel esirinnas, suudavad oma masinatega luua rohkem väärtust oma rahvale, kui riigid, kes panustavad odavale tööjõule. Osates tehnoloogia arengust kasu lõigata pannakse ka kasumid järjest kiiremalt kasvama. Kahjuks võib kaasneda sellega ka suurenev varanduslik ebavõrdsus ehk arenenud riikide ja arengumaade vaheline varanduslik erinevus võimendub tehnoloogia arengu kiirenedes veelgi.

Selles vaates Eesti riigi programm ValiIT, millega üritatakse koolitada muude valdkondade inimesi IT valdkonda, on samm õiges, targema majanduse suunas. Suurettevõtjad, kes nutavad odavat importtööjõudu taga surevad tõenäoliselt välja nagu dinosaurused omal ajal.

Aga mida teeb siis tulevikus inimene? Selles osas on võimalikuid mitmed arengud. Aga see on hoopis teine teema.

Vallatut ja vägivallatut uut aastat soovides

Rahvusringhäälingu aastalõpu programmi vaadates torkas teravalt vägivald mida oli pikitud naljade vahele. Kas oleks saanud teha programmi ka ilma julmade mahalaskmise stseenideta? Vägivalda on niigi maailmas palju ka kas seda peaks pakkuma ka aastavahetuse programmis on minu jaoks küsitav.
Mõtlesin sellele, et kui saate mõjul ka 1% vaatajatest otsustab hakata pidama vägivalda naljakaks, siis on seda juba palju. Kordaks koolis seda nalja ja oleks lahe?

Inimloom on läbi aegade julmust nautinud. Nautinud gladiaatorite võitlust elu ja surma peale, avalikke vägivaldseid karistamisi. Teisele jalaga tagumikku lüüa on ju nii lihtne. See nali ei vaja erilist andekust.

Vägivald aga õpetab vägivaldsust. Inimloom võiks jõuda juba arengutasemele kus vägivalda ei ole vaja. Kultuursed inimesed võiks viljeleda vägivallatust. Vägivallatus võiks olla Eesti kultuuri ja inimese lahutamatu osa. Üks oluline osa väärtushinnangutest.

Soovin vallatut ja vägivallatut uut aastat!