Nüüd, kus üks rahvas Hispaanias soovib tagasi saada oma iseseisvust (Kataloonia oli iseseisev 1640–1652, 1678 ja 1701–1714), on hämmastav, et Eesti juhtivpoliitikud ja riigiaparaadi juhid pigem toetavad Hispaania terviklikkust kui ühe rahvuse iseseisvuspüüdlusi. Huvitav, 20 aastat tagasi, kui olime samas seisus, oli meile samuti oluline tugi. Nüüd, kus katalaanid on samas olukorras, keeldume katalaane avalikult toetamast kuna selline on Euroopa ametlik poliitika.
Lihtne on jaanalinnu kombel pea ära peita ja teha nägu, et küsimus ei puutu meisse ning see on ühe riigi siseasi. Samas kui riigi keskvõim kasutab julmalt jõustruktuure oma rahva vastu, siis küsin miks nüüd ei seista euroopalike väärtuste eest?
Lihtne on jaanalinnu kombel pea ära peita ja teha nägu, et küsimus ei puutu meisse ning see on ühe riigi siseasi. Samas kui riigi keskvõim kasutab julmalt jõustruktuure oma rahva vastu, siis küsin miks nüüd ei seista euroopalike väärtuste eest?
Euroopa suurriikidele on kataloonia iseseisvuse küsimus valus küsimus. Andes ühele rahvusele iseseisvuse võivad seda tahta ka teised. Lisaks on küsimus keeruline kuna tuleb mõtelda läbi ja leida vastused küsimustele:
- Kas Euroopa Liidu riigist eralduv osa jääb automaatselt Euroopa liidu osaks või mitte?
- Kuidas jagunevad rahalised õigused ja kohustused jagunevate vahel?
- Kui pikk oleks jagunemise protsess ehk mis eeldused, ja mis rahade arvelt, oleks vaja enne luua, et eralduv piirkond saaks riigina jätkuvalt toimida?
- Kas peaks olema mingid alampiirid (rahvuse suurus, oma keel, kaua peab olema rahvus eralduvas piirkonnas elanud vms), millest lähtuvalt on eraldumine ja uue riigi teke mõistlik?
- Kui suur protsent (70%, 75%) piirkonna elanikest peab olema iseseisvuse poolt, et see väljendaks selgelt selle rahva tahet?
