Kas ja mis tingimustel otsedemokraatia võiks töötada?

Eessõna

Olen arvamusel, et enne kui mingit süsteemi hakata juurutama või katsetama tuleb veenduda, et see süsteem teoreetilise mudelina töötab. Juhul kui puudub ettekujutus, milline peab uus süsteem olema ja tormata tegutsema läbimõtlematult, siis on küllaltki suur tõenäosus, et selle tegevuse väljundiks on ebaõnnestumine ja järeldus et otsedemokraatia ei toimi. Ja põhjus ei ole mitte selles, et otsedemokraatia kui riigivalitsemise tööriist ei toimi, vaid tegu on juhtumiga, kus sai tõestust, et asjatundmatu ja läbi mõtlemata lähenemine ei lõppe hästi. Kahjuks kohtab viimati viidatud lähenemist poliitmaastikul sageli. Ilusat lihtlause vormis lööklauset välja mõtelda ei ole keeruline samas kui süsteemne ja läbimõeldud lähenemine, aru saamaks kuidas muudatust ellu viia ja mis on muudatuse võimalikud tagajärjed, eeldab omajagu mõttetööd.

Alljärgnev kirjutis otsedemokraatia kohta ei pretendeeri absoluutsele tõele ega selgele lahendusele kuid on katsetus ühte teemat käsitleda ja läbi mõtelda. Loodan, et nendest mõtetest on abi edasimõtisklusteks, kes soovivad otsedemokraatia teemaga edasi minna.

Miks otsedemokraatiat on nii vähe kasutatud?

Otsedemokraatiat kasutavatest riike ei ole palju. Näitena ehk Šveits ühe riigina ja teiste riikide rahvahääletuse kogemus. Takistusi, miks seda riigivalitsemise tööriista nimega rahvahääletus on peljatud, on mitmeid.

Esiteks üldrahvaliku hääletuse korraldamine, mis traditsiooniliselt on toimunud paberkandjal, ja häälte kogumine ning lugemine on olnud ajamahukas ja küllaltki suurt ettevalmistust nõudev. Rahvahääletuse korraldamine on olnud keerukas ja kulukas. Mida suurem riik, seda kulukam on rahva arvamuse teada saamine.

Teiseks peljatakse, et hääletajad (rahvas) ei ole piisava ettevalmistusega, et teha kaalutletud valik. Korralik haridus kõigile ei ole olnud kuigi kaua kättesaadav ning pigem oli jõukohane vaid väiksearvulisele eliidile. Peljatakse populismi ehk valija valedega hullutamist.

Kolmandaks peljatakse otsuseid, mis tehakse 51% häälteenamusega ehk kus otsus tehakse väikse häälteenamusega. See tähendab, et hääletustulemus ei lahenda probleemi vaid pigem lõhestab kogukonda. Näitena võib tuua Brexit otsuse kus poolt ja vastu hääled jagunesid enamvähem võrdelt ehk poolthääli 52% ja vastuhääli 48%.

Otsedemokraatia eeldused

Otsedemokraatia toimimise eelduseid on minu arvates vähemalt neli:

1. hääletusele pannakse vaid olulisi (kaalukaid) tulevikku puudutavaid valikuid, mis vajavad rahva enamuse arvamust.
2. eksperdid, kes suudavad probleemiasetuse süsteemselt läbi töötada ja esitada arusaadavalt võimalikud valikuvariandid ning nende valikute eeldatavad mõjud ja tagajärjed. 
3. piisava ettevalmistusega hääletajad, kes suudavad etteantud valikuvariantide erinevustest ja tehtava valiku tagajärgedest aru saada ning teha selle põhjal iseseisvalt kaalutletud otsus.
4. lihtsalt kasutatav, arusaadav, läbipaistev ja turvaline hääletussüsteem. 

Juhul kui süsteemist üks nendest eeldustest puudub on oht, et otsedemokraatia ei toimi.

Natuke igast eeldusest pikemalt

Hääletusele pannakse vaid olulisi (kaalukaid) tulevikku puudutavaid valikuid, mis vajavad rahva enamuse arvamust.

Me ei saa eeldada, et kodanikud on kursis kõigi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasemel otsustamist vajavate küsimuste ja otsuse tegemiseks vajaliku taustainfoga. Kuna iga teemaga end kurssi viimine võtab aega, siis ei maksa arvestada, et rahvahääletusi saab teha lõpmatult palju ja iga päev. Valija info läbitöötamise võime ja selleks käsutuses olev aeg seab olemusliku piirangu, et kõiki küsimusi ei saa ei riigi ega kohalikul tasandil delegeerida rahvahääletusele. See tähendab, et otsedemokraatia kõrvale peab alati jääma esindusdemokraatia ja sellega ei saa asendada esindusdemokraatiat.

Rahvahääletuse korras otsuse tegemiseks tuleb selgelt määratleda, kus jookseb otsuse tegemiseks vajalik enamuse piir ja kui suur peab olema hääletuses osalenute arv. Kas enamuse arvamuseks piisab 2/3 või veel suuremast häälte arvust tuleb enne hääletust kokku leppida. Samuti tuleb kokku leppida kui suur peab olema hääletuses osalenute arv, et oleks tagatud enamuse esindatus. Mõlemad näitajad on olulised, et olla kindel, et hääletusega tehtav valik on enamuse tahe ning on tagatud tehtud valiku usaldusväärsus.

Aktsepteeritavad ei tohiks olla rahvahääletused, kus on ette teada, et tõenäoline osalusmäär on 10 % ning seal tehakse otsus 51% häälteenamusega. Väike hääletusel osalemise määr näitab, et rahval tõenäoliselt puudub huvi selle küsimuse vastu. 1% ülekaal otsuse tegemisel näitab, et enamuse jaoks sobiv lahendust ei ole veel variandina leitud ning tuleb jätkata lahenduse otsimist, mis saaks enamuse tahet väljendava nõutava häälteenamuse.

Kas ja kui palju rahvas tegelikult on valmis otsustamises osalema ja tulevikku puudutavaid küsimustes valikuid langetama on omaette küsimus. Selle teemalisi uuringuid ma ei ole veel otsinud ega lugenud. Ma ei tea, kui suurt osakaalu omab madala valimistel osalemise määra taga põhjusena inimeste huvi puudus või kodaniku kohustuse tegemiseks vajaliku aja puudus (olmemuredega tegelemine võtab kogu aja ja energia).

Juhul kui mitte tahta küsida kogu kodanikkonna arvamust (kogu populatsioonilt), siis teoreetiliselt on võimalik kasutada ka statistilist valimit ehk kõik, kes satuvad juhuvalikuga valimisse tehes oma valiku peegeldavad kogu populatsiooni (ehk kodanike) arvamust. Teoreetiliselt oleks selline lahendus võimalik kuid kas ka praktikas rakendatav vajaks edasist uurimist.

Eksperdid, kes suudavad probleemiasetuse süsteemselt läbi töötada ja esitada arusaadavalt võimalikud valikuvariandid ning nende valikute eeldatavad mõjud ja tagajärjed.

Ekspertideks saavad olla valdkonna asjatundjad, kel on piisav erialane ettevalmistus ja kogemus teema osas. Mitte vähetähtis ei ole viia ekspertide erialane keel ja valikuvariandid, valikute mõjud ja tagajärjed tavainimesele arusaadavasse keelde. Alles sellises olukorras, kus valijale on esitatud kogu oluline informatsioon, on eeldused läbimõeldud valiku tegemiseks. Valikud ja lahendused tuleks anda valijatele enne hääletust mingiks ajaks tutvumiseks, mille käigus saavad valijad küsida valikute kohta täiendavaid selgitusi ja küsimusi, juhul kui valija arvates olulised asjaolud jäävad neile arusaamatuks.

Kui tekkinud küsimused on ekspertide poolt ammendavalt vastatud saab eeldada, et teema on otsustamiseks küps.

Piisava ettevalmistusega hääletajad, kes suudavad etteantud valikuvariantide erinevustest ja tehtava valiku tagajärgedest aru saada ning teha selle põhjal iseseisvalt kaalutletud otsus.

Tegemist on nii valija teadmisi, oskusi ja kui ka kogemust puudutava teemaderingiga. Kaalutletud valikut suudavad teha valijad, kes saavad ekspertide kirja pandust aru ning suudavad valikuvariantide plussid ja miinused enda jaoks läbi mõtelda. Riigi tasemel küsimused eeldavad süsteemse mõtlemise oskust ja kogemust, ning võimet osata aru saada põhjus-tagajärg seostest. Sageli on vaja anda otsustajatele aega ennast teemaga kurssi viimiseks ning aega mõtlemiseks. Kaalutlemine ei tähenda kiirustades hetkeemotsiooni põhjal tehtavat otsust. Otsustaja peab olema suuteline kriitiliselt mõteldes aru saama kus tema valikut mõjutavad emotsioonid või uskumused ja kus on tema valiku aluseks mõistuspärased põhjendused. Piisava ettevalmistuse otsedemokraatiaks peab tagama koolisüsteem. Senikaua kuni mõtlemisoskust koolis ei nõuta ja oma peaga mõtlemist ei harjutata ei saa ka otsedemokraatiat juurutada.

Lihtsalt kasutatav, arusaadav, läbipaistev ja turvaline hääletussüsteem.
Infotehnoloogia kasutamise oskuse ja võimaluse laialdase levik on teinud võimalikus rahvahääletusi korraldamise kiiremalt ja väiksemate kuludega. IT lahendus võimaldab lihtsalt kokku koguda kogu otsustamiseks vajaliku info ning teha valikuprotsess selgeks ja läbipaistvaks.

Turvalisus ja läbipaistus käivad käsikäes. Esimene oluline eeldus hääletussüsteemile on, et kogu hääletusprotsess peab olema avalik ja läbipaistev. See tähendab, et on avalik kuidas keegi hääletas ja iga hääletaja saab veenduda, et minu hääl on selle valiku kogusummas, mille ma tegin. Vaid avalikustamine tagab selle, et on võimalik igal kodanikul tuvastada et koondtulemusi ei ole manipuleeritud. Isikustatud valimistulemused seavad valijale ka suurema vastutuse. Avalik oma nime all tehtav valik sünnib valikut hästi läbi mõtlema.

Ideaalne oleks kui valikut tehes saaks märkida ära ekspertide argumendid-tagajärjed, mis mõjutasid sellist valikut tegema. Sellel võimalusel on kaks plussi. Valija selgelt saab aru oma valikute eeldatavatest tagajärgedest ja teisalt saab hiljem otsuse koondtulemusi tõlgendades tagasisidet, miks valijad sellise valiku tegid.

Kokkuvõtteks
Kirja pandut kokku võttes näen, et teatud tingimustel on rahvahääletuse kaudu otsusteni jõudmine võimalik. Samas võtab ka rahvahääletuse küsimuse ettevalmistus aega ja eeldab osadest senistest tavades (näiteks salajane hääletus) loobumist. Otsedemokraatia ei ole kiire otsuste tegemise viis aga võib muuta otsuse tegemised rahvale läbipaistvamaks ja asjatundlikumaks. Tõenäoliselt tuleb nii IT-süsteeme ja protsessi (probleemi sõnastamine – ekspertide kaasamine – otsustamine) eelnevalt väiksemas ringis testida ja teha päris omajagu ettevalmistustööd, et seda saaks suurema valijate hulga peal kasutada.

Asjatundjad ja asjaarmastajad

Sageli ja kergekäeliselt tituleeritakse asjaarmastajaid asjatundjateks (ekspertideks). Selle väikse nõksuga loodetakse lisada arvamusele kaalu. Inimesed lisavad turunduslikel eesmärkidel enda ametinimetusele täiendi ekspert adumata, et selle kõlava nime taga peab ka olema sisu ning et ekspertarvamus on midagi muud kui lihtsalt arvamus.

Ma ei taha maha teha asjaarmastajat. Ka asjaarmastajana tegutsedes on võimalik jõuda eksperdi tasemele. Kuid on ka olemas skaala teine pool – diletandid ehk rahvakeeli soss-sepad. Viimased on eriti varmad kasutama eksperdi (meistri) nimetust ning on kahetsusväärne, kui nende arvamustele tuginedes hakatakse langetama otsuseid.

Eksperdiks kujunemine võtab aega. See eeldab nii süsteemseid üksikasjalisi teoreetilisi teadmisi kui ka samas valdkonnas praktilist tegevust põhitegevusena, mis on aluseks oskuste ja kogemuse tekkimiseks.  Vähemalt 5 aastat teoreetilist ettevalmistust erialateadmiste kogumiseks ning 10 aastat praktilist kogemust nende teadmiste rakendamiseks. Vähemaga hakkama ei saa. Sageli kulub aga rohkem aega, sest seoste tekkimiseks ja mitmekülgse kogemuse korjumiseks kulub aastaid.

Kui kas üks neist, teoreetiline või praktiline pool, on puudu, ei saa minu arvates nimetada isikut veel eksperdiks vaid saab rääkuda kas teoreetikust või praktikust. Eksperdiks saab nimetada vaid isikut, kellel on olemas mõlemad pooled: tugev teoreetiline ja praktiline baas.

See taas ei tähenda, et vaid teoreetik ei suudetaks lahendada keerulisi probleeme või sama ei saaks teha praktik. Siiski on probleemide ringid kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused. Küsimused, kus lahendused peavad olema nii teoreetilise kui ka praktilises osas vigadeta. Täiendavalt tuleb arvestada, et tulenevalt teemade keerukusest sageli ei piisa ei piisa enam ühest eksperdist vaid tuleb kaasata mitmeid ekspete, et probleemid rahuldaval tasemel ära lahendada.

Enda näitel julgen väita, et suutsin viia end 40-ks eluaastaks eksperdi tasemele ühes valdkonnas ning tugevaks asjaarmastajaks veel umbes viies valdkonnas. Ja seda ka vaid tänu sellele, et olen tundnud sügavat huvi nende valdkondade vastu, mis on motiveerinud mind pidevalt lugema ja lugema valdkonna kohta ning tänu võimalusele teadmisi praktilises elus proovile panna ning seda praktika ja teadmiste segu õppejõuna edasi jagada. Kas jõuan eksperdi tasemele veel ühes valdkonnas ei oska öelda, sest vanuse kasvades teadmiste omandamine hakkab muutuma keerulisemaks ning ka pakatavat energiat, millega teadmisi praktikas järele proovida hakkab jääma vähemaks. Aga eks aeg annab aru.

Nende aastatega olen omandanud oskuse teha vahet asjatundjal ja diletandil. Vaadates ühiskonda kõrvalt märkan, et iga aastaga jääb tõelisi eksperte vähemaks ning tuleb juurde diletante, kes ei häbene kasutada eksperdi nimetust. Tänapäeval tundub, et on eksperdiks saamine lihtsam. Piisab paarist lühikursusest ja konverentsist ning juba võib nimetada end eksperdiks. Kui oled lugenud mõne raamatu siis oled juba eriti kõva tegija.

Aga see on eksiarvamus, mis levib ühelt poolt seetõttu, et nõudmised ülikoolides pakutava õppe kvaliteedile ja tudengite tööde tasemele on lastud lõdvaks. See tähendab, et tudeng saamata kogemust, mis on teadustöö ja milline on kvaliteetne teadustöö, ei osaka edaspidises tegevuses hinnata ei enda ega teiste töö kvaliteeti.

Teisalt on aidanud meistrite asendumisele soss-seppadega seotud ühiskonna üldise haridustasemega. Kui tavainimene ei suuda teha vahet asjatundja ja asjaarmastaja vahel, siis saab asjaarmastaja end lihtsalt nimetada asjatundjaks kartmata, et vale ilmsiks tuleb.

On selge, et keegi ei suuda olla ekspert kõiges. Samas ühiksond toimib kõige paremini kui iga inimene püüdleb oma valdkonnast eksperdiks ja kasutab teistes küsimustes, kus vaja ekspertteadmist, teiste ekspertide abi. Samas ka eksperdid võivad eksida. Sellega peab eksperte kaasates arvestama. Kuigi tõenäosus vigu teha peaks olema märgatavalt väiksem kui asjaarmastaja puhul.

Lõpetuseks mõned kontrollküsimused, milledele jah vastus viitab, et tegu võib olla asjatundjaga:

1. Kas isik on omandanud valdkonnas vähemalt magistritasemele vastava haridustaseme?
2. Kas isik on töötanud kooli lõpetamise järgselt valdkonnas vähemalt 10 aastat?
3. Kas isik on avaldanud erialaseid kirjutisi valdkonna küsimuste ja teemade kohta?
4. Kas isik on koolitanud teisi oma valdkonnas ehk jaganud teistega oma teadmisi?
5. Kas isikut tunnustatakse asjatundjana teiste sama valdkonna asjatundjate poolt?

Sõjatööstus ja riik

Üle kolmandiku kogu maailma sõjalistest kulutustest teevad Ameerika Ühendriigid. Järgnevad Hiina ja Venemaa.

Maailma TOP 100 suurimast sõjatööstusettevõttest (mi ei sisalda Hiina andmeid) müügitulust tuleb 50% Ameerika Ühendriikide sõjatööstusettevõtetest Järgnevad Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Itaalia ettevõtted. Summad, mida selles äris liigutatakse on suured. Sõjatööstuse suuremate ettevõtete müügitulu (käive) ületab kordades Eesti riigi eelarvet.

Iga tööstus vajab turgu. Valdavalt on sõjastööstuse klientideks riigid. Püsivalt toota riikide lattu ei ole jätkusuutlik. Seetõttu on tööstuse nõudluse hoidmiseks ja toodangu tarbimiseks vaja konflikte. On selge, et kui poleks sõdasid ja konflikte, siis poleks vaja ka vaja relvi. Kunagised konfliktide seemned, kus riigid on sekkunud sõjaliselt, kannavad vilja. Nendes piirkondades on suudetud tekitada püsiv ebastabiilsus, mis vajab "kaitseotstarbelisi" vahendeid ja tekitab ärevust (nõudlust) teistes riikides.

Sõjatööstuse suur osakaal majanduses, seotus riikide eelarvega ja sellest tulenev mõju ei jäta puutumata ka poliitilist võimuladvikut. Mängu tuleb mõiste huvid.

Mida kõrgemaks tõsta NATO sõjalise liidu liikme % rahvuslikust koguproduktist, mida riigid peavad kulutama kaitsevõimele, seda kasulikum on juhtivatele sõjatööstusriikidele. Julm aga pragmaatiline poliitika.

Sõda terroriga on üks vabandus mida avalikkus meelsasti aktsepteerib sõjaliseks sekkumiseks. Samas vaikitakse maha, et terrorismi seeme on saanud alguse suurriikide võimumängudest. Suurriik on sekkunud või alistanud teise rahva. Ma ei õigusta terrorismi vaid juhin tähelepanu juurpõhjusele.

Kui jälgida sündmusi maailmas, siis on Ameerika Ühendriikidel selge majanduslik huvi suurendada sõjatööstuse toodangu tarbimist. Venemaal on samuti sõjatööstus olnud oluline majandusharu, mis vahepeal kiratses. Riikide vahel toimub konkurents turu suuruse ja turuosa pärast. Kui vaadata ajateljel sündmusi (nt Ameerika Iraagis, Venemaa Ukrainas jne) tuleb külvata aeg-ajalt siin seal sõjalisi konflikte, et tekitada väiksemates riikides hirmu ja huvi osta sõjatehnikat.

Sõjatööstuse eesmärk on müüa relvi. Seda tööstust võidakse nimetata ilustavalt kaitsetööstuseks kuid sisu ja mõte jääb samaks: müüa rohkem relvi.

Valge mees on teinud palju kurja maailmas. See vihkamine, mida valge mees peab taluma, on kunagiste sammude tagajärg. On see siis koloniaalmaade anastamine (maailma vallutamise võidujooks), sõjaline sekkumine “demokraatia edendamise” sildi all vms.

Kas kunagi antakse valgele mehele andeks? Ma küsiks kohe vastu kas me oleme teinud midagi selleks, et antaks andeks. Kas me oleme õppinud möödaniku vigadest?

Inimkond praegusel kujul ei vääri päästmist. Inimesest sõjakamat, isekamat, ahnemat ega hävitavamat liiki ei ole maamunal.

Lõpetan optimistliku sõnumiga tsiteerides Aarne Üksküla „Ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi.”